1962, mõistatus
- Kategooria: Veerud
Loodetavasti murrab India-Pakistan 2016. aastal mõned mineviku köidikud
Kindral Ayub Khan Oktoobris protesteeris Pakistani populaarseim telesaatejuht Kamran Khan 30 minutit eetris toonase presidendi kindral Ayub Khani reetmise vastu Pakistanile, kes ei rünnanud Indiat, kui viimane pidas 1962. aastal piirisõda Hiinaga. Ta astus liinile kindral. Ayub Khani poeg, endine välisminister Gohar Ayub ja küsis, miks tema isa Pakistani presidendi ja Pakistani armee juhina oli USA ja tema liitlaste käest hirmutanud, kuna ta kaotas suurepärase võimaluse võita India ja vallutada tagasi Kashmir. India oli ebaseaduslikult annekteerinud.
Gohar Ayub, kes ise oli endine armee mees, järgis sõjalist strateegiat, mis tema arvates India ründamist ei soosi, ja noomis Kamran Khani kodutöö tegemata jätmise eest. Arutelu muutus vaenulikuks mõttevahetuseks. Teleankur kaotas külma ja katkestas ootamatult Gohar Ayubi. Pole ebatavaline näha ankruid, kes kaotavad objektiivsuse, kui räägivad natsionalismi kõrgpinnalt. Patriootlikud kommentaatorid väidavad sageli, et 1962. aasta oli hea aeg India hävitamiseks, kuna India üritas oma põhjapiiril läbi viia halvasti organiseeritud operatsiooni Hiina vägede vastu. Selle konflikti tulemust tõlgendati kui India lüüasaamist. Tänapäeval peetakse üsna normaalseks soovitada tagantjärele mõeldes 1962. aastal Pakistani oportunistlikku võitlust, et oma põlise vaenlasega hakkama saada.
Selgus, et Kamran Khan sai inspiratsiooni endise CIA ametniku Bruce Riedeli viimasest raamatust JFK's Forgotten Crisis: Tiibet, CIA and the Sino-Indian War, mille eesmärk on paljastada, et Hiina tegi ettepaneku Ayub Khanile ühineda India ründamisega, arvatavasti Kashmiri trofee. Pole imelik, et Pakistani natsionalist langeb selle lihtsa sõjalise lahenduse poole vaatamata Sun Tzu kuulsale ütlusele, et ükski sõda ei lähe kunagi plaanipäraselt. Ayub Khan, kes pidi nagunii kolm aastat hiljem Indiat ründama – ja mitte edutult –, tegi 1962. aastal midagi, mida ta pidas targemaks: ta nõudis USA-lt Kashmiri vastutasuks selle eest, et ta Indiat ei rünnanud! Riedeli sõnul pakkus president John F. Kennedy India poolele, mitte üha võimsamaks muutuva Hiina vastu, Indiale sõjalise abina 500 miljonit dollarit. Kuid selle plaani purustas Kennedy mõrv.
Kummalisel kombel ei rõõmustanud 1962. aasta India-Hiina sõda kedagi. India poole pealt tunnistas Jawaharlal Nehru ise: „Me kaotasime kaasaegse maailma reaalsusega kontakti ja elasime oma loomingu kunstlikus õhkkonnas. Pakistani poolel oli tagantjärele vaevlemine selle üle, et Indiat ei rünnata Hiinaga, Pakistani iga ilmaga sõbraga. Pakistanil oli USA vastu veel üks liha, kuna ta ei astunud Cento ja Seato kaitselepingutes oma liitlase poolele – viimane Hiina vastu! — ja selle eest, et ta ei tulnud välja mitteühinenud India vastu.
Oli veel üks USA põhjustatud sündmus, mis muutis mõned Indias ja Pakistanis võrdselt õnnetuks – 1960. aasta Induse vete leping. Maailm ütleb, et see leping on näidiskokkulepe riikidele, mida vaevavad veepõhised konfliktid. Vähestel domineerivatel ülemkaldariikidel on leping, mis annab alamkaldariikidele õigused. Pakistanile öeldakse sageli, et tal on vedanud, et tal on Indiaga veeleping. Kahepoolsete pingete ajal on aga India lepingu kritiseerijaid, kes soovitavad lepingu denonsseerida. Kuid on raske mõista, miks peaks Pakistanis nii palju kriitikuid olema, öeldes: Ayub Khan müüs meie jõed Ameerika dollari eest. Millegipärast peavad mõlemad Induse lepinguga seoses Ameerikat tõlgendama kui kaabaka, kuigi loogiliselt võttes on hämmingus, kuidas mõlemad pooled saavad süüdistada teineteise kulul kasu saamist. Nii Nehru kui ka Ayub on kahe sündmuse – 1962. aasta sõja ja 1960. aasta Induse lepingu – taga.
Kui eemaldaksite oma teleankru partisaniprillid, näete, et Ayubi poolt oli mõistlik 1962. aastal Indiat mitte rünnata. Ka Hiina ei rünnanud Indiat 1971. aastal, kui pärast India ja Pakistani vastasseisu sai Ida-Pakistanist Bangladesh. Pakistan eksis 1965. ja 1999. aasta konfliktide käsitlemisel Indiaga pärast 1962. aastast valede õppetundide tegemist. 1960. aasta veteleping on Indo-Paki konfliktid üle elanud. On traagiline, et teleankru tüüpi šovinismi tõttu vaidlustatakse vete leping sageli – ja India ülesvoolu vastu algatatud kohtuasjad vee varastamise pärast kukuvad vahekohtus läbi.
Külm sõda on läbi. Lõuna-Aasia peab hakkama aru saama globaalsest regionaalseks. Külma sõja aegsed jaotusmaterjalid pole enam kättesaadavad Pakistanile, kes kahtlustas alati, et USA-l on Islamabadi toetades oma kujundused. India on Lõuna-Aasia tuum ja selle majanduslik haare kogu piirkonnas peab tekitama uue paxi. Aga asjad on siiani valesti läinud. Alati arvati, et Pakistani parandatakse India eeskujuga, Indiat aga Pakistani eeskujuga. Siis arvati, et Bangladesh parandab Pakistani edu kaudu ilmaliku riigina; kuid ka Bangladeshi parandas Pakistani eeskuju.
Häid märke saab täna lugeda India muutuvast võrrandist Hiinaga; ja Pakistani peaministri Nawaz Sharifi leebe suhtumine oma India kolleegi Narendra Modi poole, hoolimata sellest, et ajakirjandus avaldas talle meeleavaldust Ufa Indiale alistumise deklaratsiooni pärast. Järsku tundub 2016. aasta hea India-Pakistani võrrandi ja Lõuna-Aasia rahu jaoks.