Üle vahekäigu: sõjatrummide summutatud helid

India ei pea sattuma sõtta. Erinevalt 1971. aastast ei avaldata Indiale survet Pakistani rahutu provintsi abistamiseks. Erinevalt Kargilist ei ürita Pakistan India territooriumi haarata.

J&K: relvarahu rikkumised jätkuvad, kuna Pakistani väed tulistavad miinipildujaid ja väikerelviIndia armee sõdurid valvavad Poonchis kontrolljoone (LoC) lähedal. (Allikas: PTI foto/fail)

Rahvana kipume tegema vahet välisjulgeoleku ja sisejulgeoleku vahel. Mingil põhjusel on esimesel lubatud kanda 'rahvuslikku' mantlit, kuid teisel on see privileeg keelatud.

Põhjalik analüüs näitab, et välist ja sisemist turvalisust ei saa paigutada kahte veekindlasse kambrisse. Ühe seisund mõjutab teist. Praegu aga märgin selle probleemi lihtsalt ära.

[ie_backquote quote=Separatismi likvideerimisel (Punjabis) ja maoismi ohjeldamisel (Naxalist mõjutatud osariikides, sealhulgas Lääne-Bengalis) saab õppida väärtuslikke õppetunde. Õppetunnid on (1) kindlus ja maksimaalne jõud vastasega suhtlemisel ning (2) õiglus ja leplik lähenemine ülejäänud inimestega suhtlemisel]

Kui ma kirjutan seda esseed reedel enne lugemist, on India sattunud sõjalaadsesse olukorda, kuigi keegi ei usu, et Pakistaniga tuleb täiemahuline sõda. Meile öeldi, et Pakistan kaotas F-16 lennuki ja võib-olla ka piloodi. Valitsus väitis ka, et tapeti üle 300 džihaadi. Olen valmis uskuma oma valitsust, kuid maailm ei peata oma uskmatust. India kaotas MIG-21, piloot langes Pakistani vangi ja vabastati hiljem. Ametlikest avaldustest paistab, et mõlemad pooled poseerivad ja kumbki ei taha tegelikult sõda.

Pole vaja sõda

India ei pea sattuma sõtta. Erinevalt 1971. aastast ei avaldata Indiale survet Pakistani rahutu provintsi abistamiseks. Erinevalt Kargilist ei ürita Pakistan India territooriumi haarata. Mõlemad riigid teavad, et praeguse olukorra käivitajaks oli terrorirünnak CRPF-i konvoile Pulwamas 14. veebruaril 2019.

Seetõttu tuleme tagasi terrori põhiprobleemi juurde. Terrorismil on tõsised tagajärjed iga riigi sisejulgeolekule. India pole erand.

Lubage mul loetleda probleemid, mis mõjutavad India sisejulgeolekut:
1. Terrorism
2. Sõjaväelaste imbumine
3. Naksalism või maoism
4. Kogukondlik/religioosne konflikt
5. Setsessioon ehk separatism
6. Reserveerimisagitatsioonid
7. Põllumeeste agitatsioonid
8. Osariikidevahelised vee- või piirivaidlused
9. Keelekonflikt

Terrorism Peamine oht

Panin probleemid kirja nii, nagu need mulle pähe tulid, ilma mingit tähtsuse järjekorda seadmata, kuid nende ülaltoodud järjekord peegeldab enam-vähem probleemide tõsidust. Korraldus on ühtlasi hinnang valitsuse suhtelisele edule või ebaõnnestumisele probleemide ohjeldamisel/lahendamisel. Näiteks 1965. aastal sai hindi keele staatus Tamil Nadus plahvatusohtlikuks probleemiks ja süsi pole tänaseni vaibunud, kuid tänaseks pole riigis tõsist keelekonflikti.

Terrorism (Jammus ja Kashmiris) on India sisejulgeolekut ohustavate küsimuste loetelu esikohal. Alles paar aastat tagasi oli see naksalism või maoism; mis on suures osas ohjeldatud, kui mitte kõrvaldatud. 1980. aastatel oli see Punjabis separatism, kuid see nuhtlus on selles osariigis praktiliselt hävitatud.

Separatismi (Punjabis) ja maoismi ohjeldamise (Naxalist mõjutatud osariikides, sealhulgas Lääne-Bengalis) edust on õppida väärtuslikke õppetunde. Õppetunnid on (1) kindlus ja maksimaalne jõud vastasega suhtlemisel ning (2) õiglus ja leplik lähenemine ülejäänud inimestega suhtlemisel.

Õppetunnid nüüd õpitud

Minu jaoks on alati olnud mõistatus, miks keskvalitsus keeldub J&K-s mujal saadud õppetunde rakendamast. Ma kahtlustan, et selle põhjuseks on sügavalt juurdunud vaen Pakistani vastu. Olen väitnud, et piiri kaitset (rahvusvahelist piiri ja kontrolljoont) tuleks tugevdada rohkemate vägedega ja takistada sissetungimist. Valitsuse tulemused selles osas on kehvad. 2017. aastal oli kõrgeim 136 infiltratsiooni ja kui lõplikud numbrid selguvad, on 2018. aasta kehvem (oktoobri lõpus oli see 128). Olen ka väitnud, et valitsus peab orus kasutama pehmemat lähenemisviisi ja kaasama sidusrühmad. Selle asemel on meil kurikuulus lihaseline, militaristlik ja majoritaarne natsionalism, mis ajab ainult rohkem noori mehi sõjaliste rühmituste kätte (2017. aastal 126 ja 2018. aasta oktoobrini 164). Poliitika on kolossaalne flopp, see on toonud kaasa rohkem imbumist ja rohkem inimohvreid.

Pakistan on eksinud, sageli pahatahtlik naaber. Sellegipoolest on see naaberriik. Nagu A B Vajpayee tunnistas ja dr Manmohan Singh kunagi ütles: 'Me saame muuta oma sõpru, kuid me ei saa muuta oma naabreid'.

BJP valitsus on nihutanud fookuse terrorismilt Pakistanile ja palub inimestelt vaieldamatut toetust. See ei lähe mõne päeva pärast läbi ja esitatakse asjakohaseid küsimusi. Seevastu ei möödu päevagi, kui peaminister ei peaks halastamatult kongressi ja opositsiooni rünnates häbenematu poliitilise kõne!

Mis puutub J&K-sse, siis terroriaktide ohust J&K-s ei saa üle, kui valitsus ei tegele Kashmiri oru võõrandumise põhiküsimusega. See omandab lõpuks suurema mõõtme ja muutub riikliku julgeoleku küsimuseks.

See võib olla viis, kuidas BJP soovib, et olukord areneks, et saaks väita, et Pakistan on 'võidetud'. Nii kirjutatakse stsenaariumi, kuid isegi hoolikalt kirjutatud stsenaariumid võivad tekitada ebameeldivaid lõppu. Oli Kargil, oli operatsioon Parakram, oli India sära kampaania ja oli A B Vajpayee. Lõpuks andis rahvatarkus uue valitsuse juhtimise üle teisele parteile ja selle liitlastele.