afgaan või indialane? Pikk identiteedivõitlus

Divya Goyal kirjutab: Isegi kui Afganistani sikhid leiavad uued kodud uutes riikides – ja neid vaadeldakse läbi nende religiooni ja sidemete prisma Indiaga – on nende riietel, keelel, toidul ja kultuuril erinev Afganistani identiteet.

Sikhismi juured Afganistanis ulatuvad 16. sajandisse. (Foto: Pritpal Singh)

Kui Talibani piiratud riigist saabuvad Indiasse viimased partiid Afganistani sikhe ja hindusid – säilitades mälestusi headest päevadest, valmistudes pagulase eluks uues riigis –, on paljud väitnud, et 'me oleme afgaanid' ja mitte. 'Indiaanlased' või 'hindustaanlased', nagu seda tajutakse.

Reaalsus on see, et nagu enamiku kogukondade puhul, on ajalugu omavahel seotud. Sikhismi juured Afganistanis ulatuvad 16. sajandisse, mil Guru Nanak külastas riiki, et levitada sõnumit rahust, vendlusest ja sallivusest. Tema kõige varasemates Janamsakhis registreeritud reisiajaloo järgi külastas Guru Nanak oma neljanda udaasi (reisi) ajal aastatel 1519–1521 koos Bhai Mardanaga tänapäeva Kabuli, Kandahari, Jalalabadi ja Sultanpuri.

Peagi kasvas nendes osades Guru Nanaki järgijaid ja paljud Kabulist pärit sikhide järgijad hakkasid Punjabi külastama, et avaldada austust sikhi gurudele. Hiljem mängis ka seitsmes sikhide guru Har Rai keskset rolli sikhide misjonäride saatmisel Kabuli ja linna rajati dharamsaal (gurdwara).

Afganistani sikhid ja hindud loodavad ikka veel, et päike taas tõuseb. (Foto: Pritpal Singh)

Mitmed dokumendid kajastavad hindude ja sikhide edukat kaubandust Afganistani ühiskonnas, kuid tänaseks on 99 protsenti neist riigist lahkunud. Afganistan keeldub nüüd tunnistamast neid oma põliselanikeks, kuid vaatamata tormilisele teekonnale on nad oma kodumaale panustanud. Kas afgaan võib olla hindu või sikh? Ajalugu ütleb JAH, märgib ajaloolane Inderjeet Singh oma raamatus Afghan Sikhs and Hindus: A History of A Thousand Years.

Hindude ja sikhide arv Afganistanis on 1970. aastate hinnanguliselt 1-2000 tuhandelt langenud alates 1992. aastast, pärast Nõukogude sõda, mil valitsus langes ja mudžaheedide mässulised võtsid Kabuli üle. Aastatel 1992–2001 kiusasid kogukondi taga nii Mujahideen kui ka Taliban ning paljud liikmed leidsid varjupaika Kanadas, Austrias, USA-s ja Ühendkuningriigis.

Paljud neist vanadest hirmudest taastusid hiljuti, kui 2018. aasta juulis hukkus enesetapupommirünnakus vähemalt 18 hindut ja sikhi, sealhulgas Awtar Singh Khalsa, kes kandideeris sel ajal parlamendivalimistel. Ta oli eelmisel nädalal Indiasse saabunud praeguse Afganistani parlamendiliikme Narendra Singh Khalsa isa.

Möödunud aasta 25. märtsil, kui Islamiriigi tulistaja terrorirünnak tappis Kabulis Gurdwara Har Rai Sahibis 25 sikhi, oli Afganistanis 650 sikhide-hindu elanikkonda, millest umbes 400 kolis varsti pärast seda Indiasse. Kui Talibani väed võimu üle võtsid, jäi neist alles 280 inimest.

Kuid isegi kui nad leiavad uue kodu uutes riikides – ja neid vaadatakse läbi nende religiooni ja sidemete prisma Indiaga – on nende riietel, keelel, toidul ja kultuuril erinev Afganistani identiteet. Piirkonnast pärit sikhid võib laias laastus jagada kolme kategooriasse: puštu sikhid, kes on pärit sellistest provintsidest nagu Khost ja Paktia ning räägivad puštu ja dari keelt; Kabulist, Nangarharist, Ghaznist, Kundozist, Laghmanist ja Logarist pärit sikhid, kes räägivad pandžabi hindko dialekti; ja Siraiki murret kõnelevad sikhid Kandaharist Urugzanist.

Kuid kuna kogu Afganistanis räägitakse dari (pärsia) ja puštu keelt, valdab enamik kogukonna liikmeid vähemalt ühte neist keeltest. Hindi sisenes nende ellu Bollywoodi filmide kaudu 1980. ja 1990. aastatel ning paljud saavad sellest keelest nüüd aru, kuigi mitte kõik ei oska seda rääkida, nagu arvatakse. Mõned Afganistani sikhid oskavad Gurmukhi pandžabi kirja lugeda, kuid neil on tugev afgaani lilt. Ka see, kuidas nad oma turbaneid pakivad, erineb India sikhidest ning nende toidul koos selliste hõrgutistega nagu Ashak ja Mantu on rohkem ühist teiste Afganistani kogukondadega kui Punjabi köögiga. Attan Milli, afgaani tants dari ja puštu lauludel, mida tavaliselt esitatakse pulmades ja muudel pidustustel, on samuti osa nende kultuurist.

Gurdwara Har Rai Sahib Kabulis, mis hävitati 25. märtsi rünnakus. (Allikas: Pritpal Singh)

Jah, me oleme sikhid, aga mitte hindustanid. Oleme afgaanid, ütleb 43-aastane Londoni elanik Pritpal Singh, kes naasis 2012. aastal Afganistani, et filmida dokumentaalfilmi oma isa esivanemate linnas Jalalabadis. Kui tema pere 90ndate alguses Ühendkuningriiki kolis, tõi isa kaasa kaks asja: Taskara (Afgaani riiklik ID-kaart) ja sõjaväeteenistuse tunnistuse.

Minu isa ravimipood hävis rünnakus 1992. aastal. Pidime oma maja maha müüma, põllumaad maha jätma ja põgenema... Ma näen, et samad asjad korduvad. Ma kardan praegu, et mu lapsed, kes on üles kasvanud Londonis, ei saa kunagi Afganistani külastada, ütleb Singh. Tõenäoliselt ei usu nad mind kunagi, kui ütlen, et olen näinud oma ema ja teisi naisi Afganistanis kartmatult ringi liikumas, ilma burkasid kandmata.

Pritpal meenutab neid hiilgavaid päevi oma teismeeast Kabulis – noppis koos nõbudega oma majas Karte Parwanis viinamarju, esines kohalikus gurdwaras sewa ja maitses langari, reisis igal reedel oma isa Datsuni sõidukiga Qargha järve ja Paghmani mägede juurde ning vaadates Bollywoodi filme kohalikus teatris 'Bahaaristaan'.

Miski ei saa seda afgaani meist välja võtta, ükskõik kuhu me ka ei liiguks. Minu pulmapeol Londonis 2005. aastal tantsisime kõik dari ja puštu laulude saatel, ütleb ta.

Afganistani sikhid ja hindud loodavad endiselt, et päike taas tõuseb ja koju saabub. Khuda kunad dar Afghanistan aman biaya (Toogu Jumal Afganistani rahu).