Majanduslikult nõrgema taustaga lapsed on klasside üleminekul digirežiimile maha jäänud

Kuigi koolinoorte digitaalse hariduse üle on palju avalikku arutelu, on veebi- ja videotunnid mõeldud peamiselt linnaelanikele või haritud eliitelanikkonnale, kelle lapsed käisid erakoolides.

Veebi- ja videotunnid olid mõeldud peamiselt linnaelanikele või haritud eliitelanikkonnale. (C R Sasikumari illustratsioon)

Indias algasid koolide sulgemised pärast pandeemia levikut juba 2020. aasta märtsis. Kuude möödudes suurenes mure: kas õppimistase langeb, olemasolev ebavõrdsus süveneb? 2020. aasta septembris läbi viidud hariduse olukorra aastaaruanne (ASER 2020 Wave 1) keskendus riiklikult esinduslikule maalaste valimile ja nende juurdepääsule õppimisvõimalustele perioodil, mil koolid olid veel suletud. Osariikide valitsused ja ka erakoolid püüdsid pakkuda õppematerjale mitmel viisil. Siiski ei olnud palju teada, kas lapsed seda materjali said ja kuidas nad sellega tegelesid. Edasi liikudes on oluline mõista, mis töötas ja kelle jaoks. Ja mõista, kas see üleminek kaugõppele suurendab digitaalset lõhet ja rõhutab õppimise võrdõiguslikkuse probleeme.

On hästi teada, et majanduslikult nõrgema taustaga lastel on madalamad õpitulemused. Näiteks vaesematest leibkondadest pärit lastel on tavaliselt vähem haritud vanemad, kes ei suuda pakkuda õpituge nagu rikkamates leibkondades. Vanemad toetavad oma laste õppimist mitmel viisil – abistavad kodutööde tegemisel, suunavad lapsi juhendajatesse või erakoolidesse ning veedavad lastega rohkem aega. Kõik need panused aitavad kaasa lapse üldisele arengule. Kaugõpe avab veel ühe kanali, mis suurendab suhteliselt vaesemate laste õpiraskusi. Nendel lastel ei pruugi olla juurdepääsu kaugõppeks vajalikele seadmetele nagu arvutid, tahvelarvutid, nutitelefonid jms ning seetõttu ei pruugi nad pääseda ligi pandeemia ajal pakutavatele võimalustele.

ASER 2020 on leidnud, et madala vanemliku haridusega lapsed omavad nutitelefoni harvemini – 45 protsenti võrreldes 79 protsendiga kõrge vanemliku haridusega lastest. Sellised pered panevad ka suurema tõenäosusega oma lapsed riigikoolidesse – 84 protsenti võrreldes 54 protsendiga haritumate vanematega laste puhul. Veelgi enam, vaid 55 protsenti madala vanemliku haridusega lastest said kodus õpituge, võrreldes peaaegu 90 protsendiga kõrge vanemliku haridusega lastest.



Kuidas on lood muude õpperessurssidega, nagu õpikute kättesaadavus ja juurdepääs eraõppele? Siin on vahe palju väiksem: 28 protsenti madala vanemliku haridusega lastest õppis eraõppes, võrreldes 33 protsendiga, kellel oli kõrge vanemlik haridus. Samamoodi ei olnud õpikutele juurdepääsu osas suurt erinevust – 79 protsenti versus 83 protsenti. See on arusaadav, kuna enamik osariikide valitsusi tegi suure tõuke, et sulgemise ajal lastele õpikud jõuaksid.

Peale õpikute jagasid koolisüsteemid pandeemia ajal mitmesuguseid õppematerjale. Üldiselt teatas vaid umbes 35 protsenti lastest, et nad said küsitlusele eelnenud nädalal oma koolist õppematerjale (peale õpikute). Madala vanemliku haridusega lastest sai aga materjale vaid 23 protsenti, kõrge vanemliku haridusega lastest aga 49 protsenti. Sellel suurel juurdepääsul võib olla mitu põhjust. Esiteks, nagu varem märgitud, õpib suurem osa tulujaotuse madalama astme lapsi riigikoolides ja need koolid olid õppematerjalide (va õpikute) jagamisel veidi vähem edukad kui erakoolides – 33 protsenti lastest. riigikoolid teatasid, et saavad õppematerjale, võrreldes 40 protsendiga erakoolides.

Teiseks, kuigi koolid kasutasid materjalide ja tegevuste (nt telefonisõnumid, messengeri rakendused, isiklikud külastused ja telefonikõned) jagamiseks erinevaid viise, sai 87 protsenti lastest õppematerjale ühe meediumi, peamiselt WhatsAppi kaudu (72 protsenti). Jällegi, kuna enamikul (55 protsendil) suhteliselt vaesemate leibkondade lastest ei olnud nutitelefoni, oli nende juurdepääs selles režiimis levitatavale õppematerjalile piiratud.

Kuigi koolinoorte digitaalse hariduse üle on palju avalikku arutelu, on veebi- ja videotunnid mõeldud peamiselt linnaelanikele või haritud eliitelanikkonnale, kelle lapsed käisid erakoolides. Koolide jagatud õppematerjalide ja ressursside hulgas olid juhendamisele kõige lähemal veebivideod/tunnid. Piiratud juurdepääsuga digiseadmetele pole üllatav, et madala vanemliku haridusega maalastest käis veebiklassides alla 5 protsendi, kõrge vanemliku haridusega maalastest aga 20 protsenti. Teisisõnu, peale õpiku omamise jäeti lapsed, kelle vanematel oli vähe või üldse mitte haridust ja kellel oli alustuseks tõenäoliselt õpipuudus, üsna omapäi. Tegelikult ei tegelenud 40 protsenti neist lastest vaatlusnädalal mingisuguse õppetegevusega, haritumate vanematega lastest aga 20 protsenti.

On selge, et kõik lapsed vajavad koolide avamisel mõningast parandamist. Siiski vajavad rohkem abi ebasoodsa taustaga lapsed, kes tavaliselt õpivad riigikoolides. ASER 2018 andmetel oli 5. klassi madala vanemliku haridusega laste osakaal, kes oskasid lugeda 2. klassi teksti, 35 protsenti, kõrge vanemliku haridusega laste osakaal 70 protsenti. Seega ei olnud neil lastel koolide sulgemise ajal piiratud juurdepääs õppematerjalidele, vaid nad alustasid ka palju suurema õpipuudusega. Eelkõige kogevad lapsed, kellel oli alguses madalam õppimistase, suuremaid õpikaotusi, kuna sellel perioodil on piiratud juurdepääs õpperessurssidele. See omakorda toob kaasa lõhe suurenemise vaesema taustaga laste ja jõukamate laste vahel.

Osariigid võivad seda võimalust kasutada, et koolis rakendada sihipärast parandusõpet. ASER 2020 näitab, kuidas pered ja kogukonnad pandeemia ajal sekkusid. Tänapäeval on vanemad haritumad kui kunagi varem – enam kui 75 protsendil lastest on vähemalt ühel vanemal põhikoolist kõrgem haridus. ASER 2020 näitab, et 75 protsenti lastest saavad kodus õppimisel pereliikmelt mingit abi. Samuti võib kogukond mängida suuremat rolli. Koolide sulgemise ajal teatas peaaegu 70 protsenti koolidele vastajatest, et nad said erinevatelt kogukonna liikmetelt abi lastega suhtlemiseks ja nende toetamiseks. Kooli, kodu ja kogukonna vahelise distantsi vähendamine on tervitatav samm ja seda tuleb jätkata ka pärast koolide taasavamist.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 27. jaanuaril 2021 pealkirjaga „Laienev õppimislõhe”. Kirjutaja on ASERi keskuse juht