Maaomandite konsolideerimine on osariikide lõikes olnud ebaühtlane

Võttes arvesse riigi eeliseid suuremate investeeringute võimaldamisel, kohtuvaidluste vähendamisel ning uute institutsioonide ja ettevõtete loomise hõlbustamisel, peab riik muutma konsolideerimise arengu- ja tegurireformide kava oluliseks osaks.

Konsolideerimistöö on kestnud juba pikka aega ja mõnes riigis on tehtud märkimisväärseid edusamme. (Jaipal Singhi kiirfoto)

Veel kolm aastakümmet tagasi oli maateema ja sellest tulenevalt maareformid olulisel kohal. Maareformi elemendid — vahendajate kaotamine, omandisüsteemi regulatsioon ja stabiilsus, maaomandi ülemmäär, maavalduste ühendamine — arutati varem tuliselt. Põllumajandus moodustas siis olulise osa majandusest ning maa kui tootmisteguri, tootlikkuse ja omakapitali küsimus oli oluline. Majanduse struktuuri ja koostise muutudes vähenes põllumajanduse ja sellest tulenevalt ka maaga seotud asjade tähtsus. Viimase 15 aasta jooksul pole maa üle eriti tõsiseltvõetavat arutelu olnud, välja arvatud maa omandamine ja maaraamatute arvutistamine.

Farmikriis on aga tõsine. Maapiirkondade võlgade vabastamine, põllumeeste agitatsioon, talunike enesetapud, ränne ja tagasiränne COVID-19 järel on mõned selle ilmingud. Nende põhjuseks on maaomandi killustatud ja ebaühtlane jaotus. Surve maale kasvab jätkuvalt. Keskmine valduste suurus aastatel 1970-71 oli 2,28 hektarit (Ha), mis on aastatel 2015-16 langenud 1,08 ha-ni. See keskmine varjab jaotuse tõsiseid piirkondlikke kaldeid. Seega, kui Nagalandil on suurim keskmine talu suurus, siis Punjab ja Haryana on vastavalt teisel ja kolmandal kohal. Tihedalt asustatud osariikides, nagu Bihar, Lääne-Bengali ja Kerala, on osalused palju väiksemad. Kummalisel kombel kasvab majapidamiste arv rahvastikuga peaaegu samas tempos, nagu teatasid Ramesh Chand ja tema kaasautorid oma 2011. aasta EPW dokumendis Farm Size and Productivity: Understanding the Strengths of Small Farm and Improving Their Lilihoods.

Arvamus | Põllumajandustootjad maksavad rohkem, isegi nende kasuks mõeldud kavade alusel

Isegi need valdused ei ole ühes tükis, vaid mitmes alamkrundis, mis asuvad küla erinevates kohtades. Maatükkide suurused oleksid varem olnud märkimisväärsed, kuid põlvkondadevahelised alajaotused on vähendanud maatükke väga väikeseks. Kui võtta eeskuju Biharis asuvast perekonnast, kellele kuulus veidi üle 2,5 ha maad. Valdus koosneb 32 maatükist, millest paljud on umbes 0,05 ha suurused. Järelikult ei ole neil majanduslik investeerida ei kaevudesse ega torukaevudesse. Nad ei saa istandusi kasvatada, sest nende suurus ei ole märkimisväärne, et investeerida abitöödesse, näiteks tilgutisse või määrata hooldaja. Neil on raske maad maha müüa ja välja kolida. Samuti ei ole neil võimalik seda võõrandada ostjale, kes soovib asutusi asutada, kuna maade liitmise ülesanne on jäetud asutusele, kellel on raske nii paljude maaomanikega hakkama saada ning vajalikku infrastruktuuri korrastada nagu teed, veevarustus ja elektrit. Just neil põhjustel on investeeringud seisma jäänud maapiirkondades riikides, kus neid kõige rohkem vajatakse, näiteks Biharis.

On olnud skeptilisust selle suhtes, kas maakorraldus on tõepoolest maareform. Meie poliitikakujundajad on selles veendunud. Seetõttu on seda juba eelmise sajandi algusest alates seadusandluses ja järgitud. Pärast iseseisvumist asendati kohustuslik konsolideerimine peaaegu kõigis osariikides vabatahtliku konsolideerimisega. Arvestades selle kasulikkust, on riiklik põllumajanduskomisjon soovitanud teha konsolideerimisskeemid kohustuslikuks kogu riigis.

Philip Oldenbergi uurimuses, mille pealkiri oli maa konsolideerimine maareformina Indias, oli see küsimus lõplikult lahendatud. Indias ja mitmes teises riigis kujutas konsolideerimine endast tõepoolest reformi. Oldenberg väitis, et see aitas põllumeestel teha investeeringuid, võimaldas rajada teid ja niisutuskanaleid, vähendas kohtuvaidlusi, võimaldas põllumeestel vormistada mitteametlikke jaotusi, vähendas teatud määral ebavõrdsust maaomandites, suurendas nende autonoomiat ning suurendas kõigi meetmetega tootmist ja tootlikkust.

Arvamus | Poliitikakujundajad räägivad endiselt 'toiduga kindlustatusest', on aeg planeerida 'toitumise enesekindlust'

Konsolideerimistöö on kestnud juba pikka aega ja mõnes riigis on tehtud märkimisväärseid edusamme. Neljanda plaani lõpuks oli konsolideeritud kuni 120 lakh Ha, samas kui viienda plaani lõpuks oli konsolideeritud 440 lakh ha maad. Punjab ja Haryana on maavalduste ühendamise töö peaaegu lõpetanud. Kuues viie aasta plaan oli suunatud konsolideerimise lõpuleviimisele 10 aastaga. Selle perioodi jooksul koondati vaid 64,75 lakh hektarit maad. Edusammud ei olnud osariikides ühtsed. Rajasthan, Andhra Pradesh, Kerala ja Tamil Nadu ning teised lõunapoolsed osariigid pole ülesannet isegi alustanud.

Nüüdseks on kindlaks tehtud, et mittepõllumajandussektori tööhõive annab maapiirkondade leibkondade sissetulekutest ligikaudu 60 protsenti. Seetõttu tuleb välja töötada poliitika, mis soodustab selliste sektorite nagu väiketööstus, haridus, tervishoid ja muud teenindusettevõtted edendamist. Ainult konsolideerimisel on võimalik neid võimalusi maapiirkondade jaoks avada, kuna suured konsolideeritud osalused muudaksid valitsuse või eraettevõtete jaoks maa omandamise ning riigiasutustel teede, torujuhtmete või elektrivarustuse paigaldamise lihtsaks.

NITI Aayog ja mõned tööstusharud on nüüd väitnud, et maa rentimine tuleks kasutusele võtta ulatuslikult, et võimaldada elujõuliste valdustega maaomanikel maad investeeringuteks rentida, võimaldades seeläbi maapiirkondades suuremat sissetulekut ja töökohtade loomist. Seda põhjust soodustaks maaomandite koondamine.

Arvamus | Põllumajanduse majanduslikult ja ökoloogiliselt elujõuliseks muutmiseks on vaja riigi sekkumist

Kahjuks ei ole konsolideerimine riikide päevakorras. Infotehnoloogia, droonitehnoloogia ja maarekordite digiteerimise edusammude tõttu on meil praegu palju paremad positsioonid, et selles suunas edasi liikuda. Arvestades selle eeliseid suuremate investeeringute võimaldamisel, kohtuvaidluste vähendamisel ning uute institutsioonide ja ettevõtete loomise hõlbustamisel, peab riik muutma selle arengu- ja tegurireformide kava oluliseks osaks. Tegelikult peab see hõlmama ka neid osariike, kus konsolideerimine tehti kaks-kolm põlvkonda tagasi, kuna ka seal on tuntud vajadust järjekordse defragmenteerimise vooru järele. Seda peaks keskus liberaalselt toetama.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 9. septembril 2020 pealkirjaga „Suurem ja parem”. Kirjanik on maaelu arengu osakonna sekretär