Karuteene Delhile

Unesco kandidaadi tagasivõtmine on ekslik ja valesti ajastatud.

Delhi, Delhi Unesco, Delhi pärand, Unesco pärandi saidid, India UNESCO pärandi saidid, India Unesco pärandi saidid, India ekspress, toimetused, India uudised, Delhi uudised, maailmauudisedMiks taganemine? Kas Delhi Lutyensi tsooni muutmine tulevaseks Shanghaiks oli osa suurejoonelisest disainist? Või oli selle ajendiks poliitikute ja ehitajate seos, kes sooviks Delhi südames miljardidollariliste kinnisvaratehingute tegemisel vabu käsi? (Fail – Punane kindlus (ülal), Mughali ajastul ehitatud monument)

Kui vaatate Istanbuli kesklinnas asuva hotelli aknast välja, annab vaatejoon teile koormamata pildi selle avalikust elust, tänavakultuurist, kodudest, monumentidest, parkidest ja sildadest. Nähtavas linnas peituvad kõik selle kodanike igapäevased püüdlused koos kutsega kogeda selle avalikku elu. Kui vaadake Delhi aknast välja, saate kohe aru India linnade lagunenud elust – avalikule maale tungivad illegaalsed hooned, suitsu täis taevas, telefoniliinid, rusud teedel, lõpetamata eluasemed, elamud, mis toetuvad vastu piirdeseinu – raisatud koht, ilma linnalike väärtuste ja valitsemistahteta.

Püüdes muuta Delhi vaadet osaliselt Istanbuli omaks, viisid Intach ja Delhi valitsus läbi aktiivse kampaania. Pärast neli aastat kestnud arutelusid kultuuri- ja linnaarengu ministeeriumidega saadeti toimik Unescole kinnitamiseks. Delhi lisamine Unesco pärandiobjektide nimekirja oleks aidanud säilitada linna arhitektuurilist iseloomu ja rohelist staatust. Kuid valesti tehtud sammuna võttis valitsus hiljuti kandidaadi ilma selgitusteta tagasi.

Väljaastumine toimub ajal, mil Delhi on kõige hullemas olukorras. Alates 1970. aastast on linna elanikkond kahekordistunud, kuid selle pindala on kasvanud vaid 23 protsenti. Suurem osa sellest kasvust toimus slummides ja tundmatutes taskutes. Kaks aastakümmet varem oli mitteametlik ruum avatum, mugavam ja hügieenilisem. Pargid ja tänavad olid tugeva haljaskattega, kõndimiseks kasutati kõnniteid. Tänapäeval on kõik avaliku ruumi osad sõidukitest ja elamutest üle ujutatud. 60 protsenti pealinna maapinnast on nii tunnustatud kui ka ebaseaduslikud slummid – kümne aasta jooksul peaks see arv jõudma 90 protsendini.

Arvestades selle kasvavat arvu ja kohaliku omavalitsuse suutmatust linnanorme jõustada, oli Unesco pärandimärk kriitiline. Linna suutmatus ise valitseda tuli anda rahvusvahelisele organisatsioonile, mis oleks taganud kasvu kooskõla teiste maailmapärandi linnadega – nagu Istanbul, Kairo, Rooma ajaloolised keskused, Firenze ja vana Havanna.

Miks taganemine? Kas Delhi Lutyensi tsooni muutmine tulevaseks Shanghaiks oli osa suurejoonelisest disainist? Või oli selle ajendiks poliitikute ja ehitajate seos, kes sooviks Delhi südames miljardidollariliste kinnisvaratehingute tegemisel vabu käsi? Kuna pärandimärgisesse pidi kuuluma ainult Lutyensi Delhi ja Shahjahanabad, süveneb kahtlus. Ainus seletus, mida pakuti, oli see, et pärandimärk takistab linnaarengut. Tundus, et tulevase kasvu tähtsus kaalub üles koloniaal- ja moguliomadused, mis annavad Delhile ainulaadse aura.

India urbanism püsib äärmuslikes piirides: linnas toimub meeletu lammutamine ja ülesehitamine ning monumentide taskud on muutumatus seisvas seisus. Unesco silt oleks loonud demokraatlikuma kesktee, kaardistades ajaloolised kvartalid, rajades linna kultuuriväärtusi ning võimaldades ka kontrollitud raamistikku ümberehitamiseks ja ümberehitamiseks. Kairo ja Havanna vanade kvartalite läbimõeldud täiendused ei ole mitte ainult aidanud kaasa elanikkonna kasvule, vaid on teinud seda viisil, mis tõstab esile ajaloolise keskkonna.

Indias on rahvuslikuks häbiks, et riigi linnapärandist on nii vähe säilinud. Ükskõik, kas Bangalore, Jaipur või Lucknow, iga autosõit ikka veel ilusast maakohast on sõit samasse raevu ja arhitektuurse meeleheite kordumisse, kõik on tolmu all ja raputatud olekus, mis annab märku ideede vaesuses üles ehitatud linnalisusest. Ei mingeid avalikke kohti ega rohelust. Lihtsalt piirmüüride, ebakindluse ja enesekaitse linn. Sellise stsenaariumi korral saab pärand ainsaks tõeliseks modulatsiooniks kodaniku kaasamisel linna avaliku eluga.

Kuigi Unesco kandidaadi tagasivõtmine tundub Delhi pärandile kurjakuulutav löök, on India linnaajaloost ka teisi tagasihoidlikumaid meeldetuletusi – Mumbai ja Kolkata koloniaalpärand, Udaipuri, Jodhpuri, Lucknowi ja väiksemate linnade traditsiooniline arhitektuur, maakodud Kutch, Himachal ja Kashmir, hõimukülad Odishas, ​​Biharis ja mujal. Valitsuse arusaam nende paikade tähtsusest saab tekkida ainult läbimõeldud looduskaitselise lähenemisega, mis tunnistab nende kultuurilist tähendust elanike elus ja kujundab nende kaitseks sobiva poliitika.

Kirjanik on Delhis elav arhitekt