Joone tõmbamine

Parlamendi mittetoimimist saab kõige paremini käsitleda poliitilisel areenil. Kohtusüsteemil on hea sellest eemale hoida.

Ülemkohus, India ülemkohus, India parlament, H L Dattu, Lakshman rekha, india ekspressIndia ülemkohus

Riigikohtu poolt parlamendi katkematu töö tagamisse sekkumist taotleva PIL-i tagasilükkamine on tervitatav, kuna see rõhutab põhiseaduses sätestatud võimude lahususe aluspõhimõtet. See põhimõte jagab võimu kolme valitsusharu vahel: seadusandja, kes teeb seadusi; täitevvõim, kes neid seadusi täidab või jõustab; ja kohtusüsteem, mis otsustab või tõlgendab, kas tehtud seadused ja poliitikad on põhiseaduslikult kehtivad. Selline selge funktsioonide eraldamine takistab võimu koondumist mis tahes üksikusse harusse, kehtestades samal ajal kontrolli ja tasakaalu kogu süsteemis. India ülemkohtunik (CJI) H.L. Dattu kinnitas täpselt põhimõtet mitte rikkuda teineteise funktsioone, jättes samal ajal tagasi PIL-i, milles palus kohtul koostada juhised parlamendi menetluste läbiviimiseks ilma häireteta. Ta ütles õigesti, et kohus peaks teadma oma lakshmanrekha't ja mitte ületama oma piire, öeldes, et parlamenti korraldatakse sel viisil ja mitte sel viisil.

Viimane korraldus ei kahjusta mingil juhul kohtunike rolli seadusandlike või täidesaatvate tegevuste läbivaatamisel. Kohtud võivad alati sekkuda, kui sellist tegevust peetakse põhiseaduse ebaseaduslikuks, meelevaldseks või ülimuslikuks; sellistel tõlgendustel põhinesid eelmise UPA korra alusel tehtud söeblokkide ja telekommunikatsiooni spektrieraldiste tühistamise otsused. Veelgi enam, artikkel 32, mille B.R. Ambedkar, mida nimetab põhiseaduse hingeks, lubab igal kodanikul mõne põhiõiguse rikkumise korral pöörduda otse ülemkohtu poole – mis laieneb isegi seadustele.

Sellegipoolest ei ole raske mõista frustratsiooni, mis viis PIL-i esitamiseni vabaühenduse poolt, mille nõuandekogusse kuuluvad endise CJI M.N. Venkatachaliah, endine keskvalvevolinik N. Vittal ja väljapaistev tööstur Ratan Tata. Pole kahtlust, et parlamenditöö häired on muutunud pigem normiks kui erandiks. Lisaks peamiste reformiseaduste takerdumisele – näiteks üleriigilise kaupade ja teenuste maksu kehtestamist võimaldavatele – kaasnevatele pikaajalistele kuludele kehtestavad mittetootvad seadusandjad ka vahetuid kulusid. Iga parlamenti töötamise minut läheb maksumaksjale hinnanguliselt maksma 2,5 miljonit rupiat, kuigi ainuüksi viimase kuue istungi jooksul on raisatud kokku 2162 tundi. Kuid lõppude lõpuks on see poliitiline küsimus, mitte põhiseaduslik küsimus, mida kohtud lahendavad. Parlamendisaadikud on rahva poolt valitud selleks, et teha seadusi avalikes huvides. Võib jätta valijate hooleks anda neile, kes vastutavad seadusandlike tõrgete tekitamise eest, õige õppetunni — valimiste ajal.