Hüvasti Lõuna-Aasiaga

Kuna SAARC projekt kaotab kogu auru, peab Delhi oma majandusliku ja poliitilise geograafia ümber kujundama

SAARC, SAARC riigid, Indo-Vaikse ookeani suhted, Lõuna-Aasia, Indo-Pakistani suhted, Indian Express, Indian Expressi uudisedIndial pole põhjust SAARCi pärast pisaraid valada. See pole enam ainus mäng linnas (esinduslik)

Kaks hiljutist arengut ÜRO Peaassamblee äärealadel viitavad sellele, et Lõuna-Aasial kui poliitilisel konstruktsioonil, vähemalt sellel, mis ehitati ülalt alla, võis olla oma hetk. Võib-olla on Indial aeg edasi liikuda.
Aruannete kohaselt lahkusid kaheksast Lõuna-Aasia välisministrist kolm pärast kõnet New Yorgis toimunud aastakoosolekul saalist. Nad olid pärit Afganistanist, Bangladeshist ja Indiast. See võib olla lihtsalt ajakavade kokkupõrge tihedal diplomaatilisel nädalal New Yorgis. Kuid see ütleb midagi ka Lõuna-Aasia Regionaalse Koostöö Assotsiatsiooni süveneva usaldusväärsuse kriisi kohta.

Teine oli sündmus, mida ei toimunud. India ja Pakistani välisministrite kohtumine. Eufooria sula pärast Delhi ja Islamabadi vahel pärast Imran Khani valimist Pakistani uueks peaministriks ei kestnud isegi paar päeva. 24 tunni jooksul pärast kõneluste väljakuulutamist otsustas India loobuda.

Muidugi pole India ainus, kellel Pakistaniga probleeme on. Tema teine ​​Lõuna-Aasia naaber Afganistan oli sarnaselt Indiaga lootnud suhete uueks alguseks Pakistaniga. Kabuli lootused, et Imran, keda sageli kutsutakse Talibani khaaniks, suudab kiiresti rahu saavutada, on pidurdunud. Pakistani suhted Bangladeshiga on olnud nii pikka aega sügavas jaheduses, et keegi ei oota niipea varanduse pöördumist.

India keeldumine kaasata Pakistani, kui Islamabad ei lahenda oma muret piiriülese terrorismi pärast, on pidanud ka järgmise SAARCi tippkohtumise Islamabadis. Kaheksa SAARCi riigi liidrite viimane tippkohtumine kutsuti Katmandus kokku 2014. aasta lõpus. Tõeline tragöödia on muidugi see, et midagi sisulist ei tuleks välja ka siis, kui tippkohtumine peetaks homme Islamabadis.

Mõelgem näiteks Pakistani otsusele mitte allkirjastada piirkondliku ühenduvuse lepinguid 2014. aasta Katmandu tippkohtumisel. Pakistan osales suurel määral laiendatud läbirääkimistel ning selle bürokraadid ja ministrid olid tulemusele alla kirjutanud. Kuid peaminister Nawaz Sharif ei saanud lepinguid allkirjastada, tänu Pakistani armeele, kes väidetavalt viimasel minutil lepingud kinni tõmbas.

Küsimus ei ole selles, kuidas me selle kahetsusväärse olukorra süüd jaotame. Jutt on leppimisest tõsiasjaga, et SAARC projekt on nüüdseks kaotanud igasuguse auru. See ei tähenda, et piirkond oleks leinas. Kõik riigid leiavad alternatiive. Pärast Katmandu tippkohtumist teatas Modi, et ei hoia piirkondlikku koostööd Pakistani veto pantvangis.

Modi asus keskenduma niinimetatud BBIN-foorumile, mis ühendab nelja Lõuna-Aasia riiki – Bangladeshi, Bhutanit, Indiat ja Nepali – subregionaalseks koostööks subkontinendi idaosas. Modi valitsus on samuti püüdnud taasaktiveerida BIMSTECi foorumi, mis toob BBIN-i riigid ning Sri Lanka koos Myanmari ja Taiga. Mõte Bengali lahe kogukonnast kogub iga päevaga jõudu.

Kuid mitte kõigil nendes allpiirkondlikes ja piirkondadevahelistes rühmitustes ei ole sama unistust. Isegi kui Katmandu magab BBINi ja BIMSTECi voodites, tahavad osad Nepali valitsevast eliidist põgeneda Lõuna-Aasiast hiinlaste embusse. Kui pole SAARC-i, mis aitab Indiat piirata, võiks Hiina selle triki ära teha.

Vahepeal on Sri Lanka hakanud end kirjeldama kui India ookeani riiki. Colombo ei reeda sugugi Lõuna-Aasia regionalismi. See lihtsalt avastab uuesti oma geograafilist kesksust India ookeanis ja tähistab seda. Ka Maldiividel on nii palju võita, kui kasutada oma asukohta India ookeanis, mitte panna lootusi düstoopilisele SAARC-ile.

Vaatamata kogu entusiastusele SAARCi tippkohtumise vastu, teavad Pakistani poliitilised liidrid, et Rawalpindi sügav osariik, mis on vastu isegi minimaalsele ärilisele koostööle Indiaga, on sügavalt pühendunud igakülgsele majanduslikule integratsioonile Hiinaga.

See toob meid küsimuseni Hiinast, kelle Belt and Road Initiative ühendab Lõuna-Aasia erinevad osad Hiina naaberprovintsidega. Pakistan Xinjiangiga, Nepal ja Bhutan koos Tiibetiga ning Bangladesh Yunnaniga. Peking püüab oma merendusstrateegiasse integreerida ka Maldiivid ja Sri Lanka.

India võib olla BRI-le vastu, mõned Pakistanis võivad olla teistsugused, kuid Hiina tõus on hakanud pöördumatult muutma subkontinendi majandusgeograafiat. Ükskõik, kas see Delhile meeldib või mitte, on subkontinendi taevasse tõusnud teine ​​Päike, mis on palju eredam kui India.

Vahepeal muudab Washington oma naabruskonna geopoliitilist mänguraamatut. Isegi kui ta otsib väljapääsu Afganistanist, on ta asunud selgesõnalisele strateegiale Hiina tasakaalustamiseks selles piirkonnas. Selle uus kujutlusvõime annab Indiale privileegi ja liidab ülejäänud subkontinendi suure Indo-Vaikse ookeani piirkonnaga. Enne Ameerika sõlmimist Indo-Vaikse ookeani piirkonnaga määratles Jaapani peaminister Shinzo Abe meie piirkonna kahe mere (India ja Vaikse ookeani) ning kahe kontinendi (Aafrika ja Aasia) ühinemiskohana.

Indial pole põhjust SAARCi pärast pisaraid valada. See pole enam ainus mäng linnas. Tegelikult pole see kunagi olnud eriline mäng. Samuti ei tohiks see leinata Lõuna-Aasia lahkumist. Muutus on ainus püsiv tõsiasi elus. Geograafiad ei ole staatilised, vaid arenevad, mõnikord aeglaselt ja kiiresti. See, kuidas me piirkondi ette kujutame ja konstrueerime, muutub vastavalt oludele. Briti Raj ulatus haripunktis Adenist Malaccani. Kagu-Aasiat ei eksisteerinud kuni Teise maailmasõjani. Aasia ja Vaikse ookeani piirkonda hakati kasutama alles 1980. aastate lõpus. Indo-Vaikse ookeani piirkond oli kümme aastat tagasi uudne.

Poliitiline Lõuna-Aasia oli 1980. aastate leiutis. See pole ajaproovile vastu pidanud. Kuna India jalajälg ulatub subkontinendist palju kaugemale, saab Bangladeshist Bengali lahe pulseeriv süda ning majanduslik sild Ida-Aasia ja Sri Lankaga India ookeani sõlmpunktina, peab Delhi oma majandusliku ja poliitilise geograafia ümber kujundama.