Tema tõstetud rusikas

Lee Evans kuulus ajastusse, mil sportlased uskusid, et vaikimine pole alati kuldne.

Alles pärast tema surma eelmisel nädalal mõistsid obiti kirjutajad, et nad olid taaskord liiga hiljaks jäänud, et tunnustada teedrajavat spordikangelast.

Lee Evans tõstis Mehhiko mängudel rusika olümpiapoodiumilt, kuid tema protestist ei räägitud nii palju kui tema USA kergejõustikumeeskonna kaaslaste Tommie Smithi ja John Carlose ikoonilisest mustast jõust. Evans oli võitnud 400 m kulla, ületades 44-sekundilise tõkke, kuid ta ei nautinud sellist kuulsust nagu Briti legend Roger Bannister ehk Mr Sub-4 Minute Mile. Alles pärast tema surma eelmisel nädalal – 74-aastasena ei suutnud ta toibuda insuldist, mille ta sai Nigeerias treeneritööl olles –, kui obitikirjutajad hiilgava aktivistist sportlase sündmusterohke teekonna kokku lõid, mõistsid nad, et on taas kord. Liiga hilja, et tunnustada teedrajavat spordikangelast.

Üllataval kombel ei ole lugu oma aja parimast keskmaajooksjast, kes kasvas üles vankumatu päikese all puuvilla korjates, inspireerinud enimmüüdud raamatut ega kassahitt. Evansil olid oma sportlaskarjääri suurima päeva suhtes vastakad tunded. Pärast oma elujooksu jooksmist ilmus ta medalitseremooniale kandes Black Pantheri baretti. Kuid erinevalt Smithist ja Carlosest lahkus ta protestirežiimist, kui Ameerika hümn kõlas. See päästis talle sanktsioonid, kuid kaotas miljoneid kinnitusi. Haigustavam oli kriitika, mida tema suunas langetasid isegi need, kelle eest ta välja astus. Ta ütles, et mustad arvasid, et ma ei teinud piisavalt ja valged olid lihtsalt hullud. Sain seda mõlemalt poolt... see oli aeg, mida ma ei tahaks korrata.''

Evans kuulus ajastusse, mil sportlased uskusid, et vaikimine pole alati kuldne. Täna tuleb aeg-ajalt kohale Colin Kaepernick – USA jalgpallitäht, kes laskus põlvili, et näidata oma toetust BLM-i liikumisele –, mis tõestab, et Evansi tagasilöök polnud raiskamine. Aga vaim hääbub. Ajad on sellised, et kodule lähemal tähendab seisukoha võtmine Rihanna trollimist.