Kuidas Bangladesh sündis

50 aasta jooksul pärast iseseisvumist Pakistanist on Bangladesh liikunud mööda religioonist ja kahe rahvuse teooriast.

Kindralleitnant Jagjit Singh Aurora, GOC-in-C idajuhatuse väejuhatus, vestleb 8. detsembril 1971 sõja ajal Bangladeshis Comillas jawanide ja ohvitseridega (Allikas: PIB)

1946. aasta aprillis ütles Maulana Abul Kalam Azad intervjuus ajakirjanikule Shorish Kashmiri, et ma näen Jinnahi nõudmises Pakistani järele ainult tõsiseid ohte. Pange tähele ka midagi muud. Bengal on seni Jinnahi tähelepanu alt pääsenud. Ja ta peab veel teadma, et Bengal lihtsalt ei allu välisele domineerimisele ja autoriteedile. Bengali protesteerib - varem või hiljem. Usun, et Ida-Pakistan ei suuda kunagi leppida Lääne-Pakistani ülemvõimuga – need kaks ei saa kunagi koos eksisteerida. Nende uskumused on erinevad; mis on veel need kaks siduda? Ainus moslemiks olemise reaalsus võib vaevalt olla siduv tegur.

Lääne-Pakistan jättis Ida-Pakistani ilma ja sundis seda rohkem kui ühes piirkonnas. Ida-Pakistanis kasvatatud džuudi ja teiste põllukultuuride hinnad määrati kindlaks Lääne-Pakistanis; vaid pool kasumist voolas tagasi Ida-Pakistanisse. Lääne-Pakistanis toodetud õunu, viinamarju või villaseid rõivaid müüdi Ida-Pakistanis kümnekordselt kallimalt. Diskrimineerimine oli selline, et vähimgi eriarvamus tembeldas inimest Pakistani või islami vaenlaseks. Tagakiusamine, arreteerimine, vangistamine oli päevakord.

Pakistani resolutsioon võeti vastu Lahores 1940. aasta märtsis. 1966. aastal said Pakistani opositsiooniliidrid kokku, kus kuuepunktilist programmi juhtis šeik Mujibur Rahman. Sellel oli tugeva Pakistani ja loomulikult vaba Bangladeshi ülesehitamise seemned. Pakistani spioonid ja sõjaväeluure ei kaotanud aega, et hinnata kuuepunktilises programmis eraldumise ja enesemääramise sõnumit. Kommunistide liider Moni Singh ütles pärast vabastamist: Bangabandhul oli vabastamisplaan meeles juba 1951. aastal.



Awami liiga ja Bangabandhu algatasid üleriigilisi meeleavaldusi kuue punkti programmi kasuks alates 1966. aasta märtsist. Liikumine levis. Mujibur koos paljude teistega arreteeriti. Vanglas neid aga kaua hoida ei saanud ja nad tuli vabastada. Ayub Khani režiim esitas meeleavaldajatele süüdistuse Agartala vandenõu juhtumis. Ida-Pakistani rahvas tõusis üheks ja taotles Mujibur Rahmani vabastamist. Kehtestati paragrahv 144. Loosungid tõusid õhku — Jai Bangla (Hail Bangla), Tomar Amaar Thikana, Padma, Meghna, Jamuna (Meie kodu on siin, kas tead?/ Kuhu voolab Padma-Meghna-Jamuna); Dhaka Na Pindi, Dhaka, Dhaka (Give us Dhaka, not Pindi/ Give us Dhaka every day!). Ükski plakat ega loosung ei maininud enam Ida-Pakistani ega Ida-Bengalit; see oli kogu tee Bangladesh. Ka see autor kirjutas paar sellist loosungit.

7. märtsil pöördus Bangabandhu rahva poole. Ta tegi selgeks: seekord on võitlus meie vabaduse eest.

25. märtsi südaööl vallandas Pakistan Bangladeshis genotsiidi. Pagulased voolasid Indiasse. India seisis oma vabadusvõitluses Bangladeshi kõrval ja tuleb tervitada Indira Gandhi – aga ka India armee – panust Bangladeshi vabastamise võitmisel.

Kuna genotsiid algas ööl vastu 25. märtsi ja 26. märtsi, tähistatakse vabastamispäevana. Pakistani ülemvõim kestis kaks ja pool aastakümmet – religioon ja kahe riigi teooria langesid teele.

Vaid kaheksa kuud pärast Pakistani eksisteerimist oli Jinnah saabunud Dhakasse ja esinenud kahel meeleavaldusel. Ta kuulutas urdu keele Lääne- ja Ida-Pakistani riigikeeleks. Ta unustas, et Ida-Pakistani inimesed ei rääkinud urdu keelt – nad rääkisid bangla keelt. Bangla keele liikumise – aga ka Bangladeshi vabastamissõja – seemneid võis jälgida Jinnahi väljakuulutamisel.

Kohtasin Londonis Pakistani romaanikirjanikku, kes ütles nalja pärast, et nii Pakistan kui ka Bangladesh võlgnevad oma sünni Jinnahile. Ühine religioon ei saa ühendada riike ja rahvusi. Vaatamata oma tarkusele ja taiplikkusele poliitikuna oli ta selles küsimuses pime.

Bangladeshi põhiseaduses oli neli peamist põhimõtet - demokraatia, sotsialism, ilmalikkus ja bengali natsionalism. Kõik neli on aga pärast Bangabandhu mõrva kadunud. Demokraatia jääb alles, ainult nime poolest. Valimised siiski toimuvad.

Bengali natsionalismi asemel lõi armeeohvitserist presidendiks saanud Ziaur Rahman Bangladeshi natsionalismi, kaasates moslemi natsionalismi Bangladeshisse, kaotades kõik bengalipärase. Rahman kostis keelatud Jamaat-e-Islamit ja pakkus kodakondsust Jamaat-e-Islamist pärit Amir Ghulam Azamile ettekäändel, et ka tema oli pärit Bangladeshist ja taotles Pakistanist varjupaika alles pärast Ida-Pakistani ärakolimist. Teine diktaator Hussain Muhammad Ershad lisas Bismillahi juba ümbersõnastatud põhiseadusesse. Islamist sai riigireligioon. Erakonnad ei protestinud.

See traditsioon jätkub. Bangabandhu Mujibur Rahmani tütar Sheikh Hasina on olnud Bangladeshi peaminister kümme aastat. Ta on säilitanud bismillahi ja islami riigireligioonina. Ta oli enne ametisse tulekut lubanud taastada põhiseaduse neli põhiprintsiipi, kuid on hoidunud seda tegemast. Tegelikult toetub ta rohkem islamile, islamiriikidele ja islamiparteidele.

Bangladeshi vabastamise ajalugu on pool sajandit erinevate ja ruuduliste aspektidega. See oli tunnistajaks Bangabandhu mõrvamisele, kahe sõjaväelise diktaatori valitsemisele, SAARC moodustamisele Ziaur Rahmani algatusel, sõjaväelisele riigipöördele ja Ziaur Rahmani mõrvale, kolmele ajutise režiimile, kahe naispeaministri juhitud valitsustele, ligi sada erakonda, kõik valdavalt islamiusulised. Awami Liiga ja BNP ning nende juhid – Sheikh Hasina ja Begum Zia – on koormatud islamiparteide kasvavate nõudmistega. Samal ajal kui need parteid õitsevad, on edumeelseid vaevu kuulda ja näha.

Bangladesh ei ole enam põhjatu korv, nagu kirjeldas Henry Kissinger. Riigi sissetulek elaniku kohta on 2064 dollarit. Algharidus on praegu peaaegu 98 protsenti. 50 aasta jooksul on Bangladesh liikunud mööda religioonist ja kahe riigi teooriast. Riik hiilgab oma vabadusest, kohast maailma rahvaste seas.

Jai Bangla! Jai Bangladesh!

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 26. märtsil 2021 pealkirjaga „Bangladeshi vabastamine”. Kirjanik on tuntud luuletaja. Bengali keelest tõlkinud Swati Ghosh.