India peab oma potentsiaali realiseerimiseks M S Golwalkari elu ja õpetusi uuesti vaatama
- Kategooria: Veerud
India on näinud askeetide elu erinevaid varjundeid. Need suured mehed ei elanud ainult iseendale, vaid pühendasid oma olemise ühiskonnale ja inimkonnale. Golwalkar on sellise isetu elu üks tähtsamaid sümboleid.
M S Golwalkar andis unustamatu panuse ühiskonda ja riigi ülesehitamisse, elades askeedina. (Allikas: Wikimedia Commons) Paljud Indias tähistavad 19. veebruari tõelise patrioodi ja ühe India suurima intellektuaali Madhav Sadashiv Golwalkari mälestuspäevana.
Golwalkar, keda hellitavalt meenutatakse kui Gurujit, pühendas oma elu Swami Vivekananda, Ramakrishna Paramahansa ja Sri Aurobindo filosoofiast lähtuvate natsionalistlike tunnete äratamisele. Guruji andis unustamatu panuse ühiskonda ja rahvuse ülesehitamisse, elades askeedina.
India on näinud askeetide elu erinevaid varjundeid. Need suured mehed ei elanud ainult iseendale, vaid pühendasid oma olemise ühiskonnale ja inimkonnale. Guruji on sellise isetu elu üks tähtsamaid sümboleid. Kogu tema teekond on lugu paljudest ohvritest ja panusest riigi ülesehitamisel. 1906. aastal sündinud Guruji lõpetas oma magistrikraadi Banaras Hindu ülikoolis (BHU) esimeses divisjonis. Seejärel astus ta Chennai instituuti uurimistööks. Ta oli aga sunnitud rahaliste piirangute tõttu poole peal oma uurimistööst loobuma. Seejärel hakkas ta õpetama BHU-s ja sai peagi kuulsaks Guruji nime all. Sel ajal, kui Golwalkar õpetas BHU-s, jäi Pandit Madan Mohan Malviya temasse sügavalt seotuks.
Arvamus: vaade paremalt: Golwalkari RSS
Guruji õppis ka õigusteadust, kuid ta ei olnud rahul ühiskonna vaimsete nõrkuste ja sellega, et India jäi jätkuvalt Briti kolooniaks. Just selle kurbuse tõttu liikus Guruji vaimsuse poole Swami Akhandananda juhendamisel, kes oli Ramakrishna Paramahansa jünger. Swami Akhandananda juhendamisel õppis Guruji ohverduse ja eemaldumise tõelist tähendust ja olemust.
Ta mõistis, et kuigi India traditsioonis on paljud ohvrid vastuvõetavad, peetakse oma kohustuse ohverdamist patuks. Guruji mõistis, et tõeline ohver oli egost ja isiklikest soovidest loobumine. 1937. aastal ordineeris Guruji ametlikult Swami Akhandananda. Samal aastal loobus Swami Akhandananda oma kehast.
Golwalkar leidis, et Keshav Baliram Hedgewar on ideaalne inimene, kes jätkab Sanghi rahvusliku ja sotsiaalse ärkamise tööd. Golwalkar ütles Hedgewari kohta: Sanghi pea töö on valmistada ette swayamsevaks, kellel on parimad karakterid ja pühendumine neile määratud tööle. Samuti peavad nad olema valmis ohverdama kogu oma elu rahva heaks. Dr Hedgewar oli see, kes suutis sel viisil südameid vormida. Alguses leidsin, et ta on juht, kes töötas teisiti. Kuid hiljem mõistsin, et ta oli armastuse kuju, kes eksisteeris kõigis kolmes ema, isa ja guru rollis oma swayamsevaks.
Gurujit mõjutasid sügavalt Hedgewari veendumused, et kuigi erutavad kõned võivad anda meile lühiajalist kasu, ei olnud pikas perspektiivis riigi ülesehitamine võimalik ilma kõnes alandlikkust näitamata. Niisiis, meie kohus on töötada rahva heaks, omades ranget kontrolli oma öeldu üle ning hoides puutumata südame ja mõistuse õrnust.
Gurujit mõjutas ka Sri Aurobindo õpetus, et universumi looja Ma Bhagwati jaoks peame meist saama vooruslikud hinged, kes suudavad levitada armastust ja positiivsust. Sellest vaatenurgast vaadatuna ei olnud tema natsionalism selline, millel oli ego ega üritanud inimesi jõuga valitseda. See oli vaimsusest läbi imbunud kultuuriline natsionalism. Selle natsionalismi eesmärk oli tõsta oma rahva enesekindlust, suunata neid saama iseenda parimaks versiooniks ja viia India tagasi oma hiilguse päevadesse, mil ta oli ülemaailmne liider.
Ta nõustus Vivekananda ja Aurobindoga, et riik ei olnud pelgalt maatükk ega poliitilise võimu sünonüüm. Ta on ema, kes meid kasvatab. Kui proovime nüüdisajal mõista Guruji filosoofiat, avastame, et ta palus meil saada parimaks versiooniks iseendast meie riigi paremaks muutmiseks. India traditsioonis ei ole inimene ülim. Suurepärasus seisneb rahvale parima andmises. Rahvusele tänulik olemine on esmatähtis. See ei tohiks kunagi tähendada madalat enesehinnangut või nõrkust.
Guruji pidas ühtseks ja võimsaks jäämist rahva huvides. Tema arusaam elust oli sukeldunud tervesse loogikasse isegi siis, kui ta jäi vankumatuks idealistiks. Ta uskus institutsioonide loomisesse, mis põhinesid tunnivajadusel, ning lükkas tagasi ebauskudel põhinevad traditsioonid ja loogikapuudused.
Tema vaated patriarhaadist kajastuvad juhtumis, kus tema vanemad ütlesid talle, et mis juhtub nende suguvõsaga, kui ta loobub maisest elust, hoolimata sellest, et on nende ainus poeg. Selle peale ütles Guruji, et ta ei usu perekondlike dünastiate lõppu. Ta ütles, et tema eesmärk on ühiskonna heaolu.
Guruji lükkas Varna süsteemi tagasi kui aegunud idee. Ta oli suure südamega, kartmatu natsionalist. Ta uskus, et tõeline Jumala kummardamine seisneb inimeste tegudes. Ta ei uskunud usu- ja kastilõhedesse. Ta uskus, et rahvuslik ühtsus ja terviklikkus seisneb inimestes, kes austavad rahvuslikku missiooni, eesmärke ja kultuurisümboleid.
India vajab täna rohkem kui kunagi varem Golwalkarit ja tema õpetusi, et realiseerida oma täielikku potentsiaali.
See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 18. veebruaril 2020 pealkirja all askeetlik natsionalist. Kirjanik on riigi peasekretär, BJP ja Rajya Sabha parlamendiliige.
Arvamus: Kohtumine Golwalkariga: mida Gandhi tegelikult ütles