India, Pakistan ja Bangladesh peavad tegelema muutunud geopoliitilise reaalsusega Lääne-Aasias

Praegu on küsimus selles, kas Lõuna-Aasia riigid suudavad toime tulla Lähis-Ida geopoliitilise segaduse tagajärgedega ja haarata kinni uutest avanevatest võimalustest.

Iisraeli jaoks, kui Bangladesh ja Pakistan, kaks maailma suurimat islamiriiki, tunnistavad, oleks see suurepärane ideoloogiline ja poliitiline boonus. (C R Sasikumari illustratsioon)

Iraani tippteadlase jultunud mõrv Teherani juures eelmisel nädalal rõhutab Lähis-Idas tuttavat poliitilist tõde – pole nii oluline, kas sul on õigus või vale; tegelikult on oluline, kas sa oled nõrk või tugev. The Mohsen Fakhrizadehi mõrvamine rõhutab Iraani Islamivabariigi kasvavat strateegilist haavatavust. Samuti osutab see jätkuvale piirkondlikule ümbersuunamisele Teherani vastu, mida iseloomustab suhete normaliseerumine mõne peamise araabia riigi ja Iisraeli vahel.

Sellel Lähis-Ida geopoliitilisel turbulentsil on suured tagajärjed subkontinendile, millel on piirkonnaga lähedased usulised, majanduslikud ja strateegilised sidemed. Kas nad tahavad või mitte, peavad India, Pakistan ja Bangladesh tegelema kolme laia suundumusega, mis määratlevad uut Lähis-Ida.

Üks on Iraani kasvav isoleeritus piirkonnas. Trumpi administratsioonil (ja vabariiklastel), Iisraelil ja Pärsia lahe araablastel on ühine huvi takistada 20. jaanuaril ametisse astuval USA presidendil Joe Bidenil uuendamast tuumadiplomaatiat Iraaniga ja lõpetamast Teherani isolatsiooni. Fakhrizadehi mõrv seisneb selle poliitilise eesmärgi saavutamises. Kui Iraan hakkab jõuliselt kätte maksma, kutsub see esile igakülgse vastasseisu Iisraeli ja USAga ning tapab väljavaated Bideni administratsiooniga produktiivseks koostööks. Tagasihoidmine paljastab Iraani nõrkuse ja teravdab sisemisi lahkhelisid pragmaatikute vahel, kes soovivad USAga kaasa lüüa, ja vastasseisu ihkavate karmide positsioonide pooldajate vahel.

Mis veelgi hullem, sagedased rünnakud kõrgetasemeliste Iraani sihtmärkide vastu tõstatavad küsimusi vaenuliku tungimise kohta Iraani ühiskonda. Kas režiimile on piisavalt kodumaiseid vastaseid, kes on nüüd valmis tegema koostööd välismaiste julgeolekuasutustega, sealhulgas Iisraeli Mossadiga? Iraani sisepoliitilise nõrkuse paljastamisele lisandub tohutu majanduslik valu, mille on põhjustanud Trumpi administratsiooni viimaste aastate maksimaalse survekampaania. Iraanil on Lõuna-Aasias palju head tahet, kuid Indial ja tema naabritel pole soovi sattuda Teherani konfliktidesse araablaste või USA-ga.

Teine piirkondlik suundumus on Araabia suhete kiire muutumine Iisraeliga. Hirm Iraani ees on sundinud Pärsia lahe araablasi Iisraeli omaks võtma. Viimastel kuudel on Bahrein ja Araabia Ühendemiraadid suhted Iisraeliga normaliseerinud. Riyadh on eitanud teateid Saudi Araabia kroonprintsi Mohammed bin Salmani ja Iisraeli peaministri Benjamin Netanyahu salakohtumisest eelmise kuu lõpus. See ei ole teinud lõppu spekulatsioonidele Iisraeli ja Saudi Araabia – islami- ja araabia maailma ideoloogilise tuumiku – vaheliste suhete eelseisva normaliseerumise kohta.

Kuhu see jääb subkontinendilt, kus elab ligi 40 protsenti maailma moslemitest?

Pakistani pragmaatikud soovisid pikka aega luua sidemeid Iisraeliga ja neutraliseerida Delhi sidet Tel Aviviga. Kuid islamistliku ideoloogia kasvav kaal, aastakümneid kestnud jehudi-hindu vandenõu teooriate levitamine ja Palestiinat Kashmiriga võrdsustav lakkamatu propaganda näisid Pakistani tagasi hoidvat.

Pärsia lahe araablaste ja Iisraeli vaheliste sidemete normaliseerumisega on kontekst aga dramaatiliselt muutunud. Pakistani peaminister Imran Khan on rääkinud ilmselt Saudi Araabia ja AÜE survest Iisraeli tunnustamisel. Pakistan teab ka seda, kui väärtuslikud on mõistlikud suhted Iisraeliga ja selle kasulikud kõrvalmõjud Washingtonis, kus Islamabad teeb meeleheitliku sammu, et piirata Ameerika praegust poliitilist kalduvust India suunas. Tõenäoliselt ei arutle Rawalpindi enam Iisraeli ideoloogiliste argumentide üle, vaid selle otsuse tegemise, võimaliku siseriikliku vastureaktsiooni juhtimise ja sellest parima võimaliku kasu saamise mehhanismide üle.

Kui Pakistan tunnustab Iisraeli, ei tahaks Bangladesh maha jääda. Majandus- ja tehnoloogiline koostöö Iisraeliga annab Bangladeshi majandusele ja välispoliitikale suure tõuke. Nagu Pakistan, võiks ka Bangladesh kasutada uut juudi sidet, et tulla toime Washingtonis peaminister Sheikh Hasina juhtimisel riigi poliitiliste vabaduste ja inimõiguste üha kasvava kriitikaga.

Iisraeli jaoks, kui Bangladesh ja Pakistan, kaks maailma suurimat islamiriiki, tunnistavad, oleks see suurepärane ideoloogiline ja poliitiline boonus. Mõned Delhis võivad kahetseda arvatava eripositsiooni kaotust Iisraelis. Kuid India, kes kuulutab Lähis-Ida kõigi osapoolte kaasamise voorusi, ei saa kurnata sama eesõigust Iisraeli jaoks Lõuna-Aasias.

Kolmas uut Lähis-Ida kujundav trend on Saudi Araabia ja Türgi süvenev rivaalitsemine moslemimaailma juhtimise pärast. Kui Saudi Araabia, Egiptus ja AÜE soovivad Lähis-Ida tagasi viia poliitilise ja religioosse mõõdukuse poole, siis kunagisest ilmalikust Türgist Recep Tayyip Erdogani juhtimisel on saanud poliitilise islami uus tšempion. Türgi uus religioosne innukus annab hea ideoloogilise katte Erdogani ambitsioonidele laiendada oma geopoliitilist mõju Lähis-Idas.

Türgi vaidlus Saudi Araabiaga avaldab juba mõju Indiale ja Pakistanile. Erdoğani juhitud Türgi on nüüd India suhtes vaenulik ja on ühinenud Pakistaniga rahvusvahelistel foorumitel Kashmiri küsimuse käsitlemisel. Pakistani jaoks tundus see kasulik vastupanu Pärsia lahe araablastele, kes tugevdasid strateegilisi sidemeid Indiaga ega soovinud teha suurt osa Delhi põhiseaduslike muudatustega Kashmiris.

Selle aasta alguses esitas vihane Pakistan Saudi Araabiale väljakutse, ähvardades purustada Islami Koostöö Organisatsiooni ja luua koostöös Türgi ja Malaisiaga radikaalsema foorumi. Saudi Araabia ja AÜE, kes olid pikalt Pakistani heategijad, ei suhtunud sellesse ähvardusse. Nad nõudsid laenude tagastamist, mille nad olid andnud Pakistanile selle majanduskriisi ületamiseks.

Viimasel ajal on teatatud, et Abu Dhabi on tahtlikult blokeerinud Pakistani tööjõu ekspordi AÜE-sse. Samuti on teateid, et Araabia Ühendemiraadid võivad praeguse majanduslanguse ajal välistööjõu vähendamise osana riigis tagasi saata Pakistani töötajad – hinnanguliselt töötab Emiraatides 1,2 miljonit pakistanlast. Kui Pakistan jätkab kaldumist Türgi poole, võiks Saudi Araabia, kus on üle kahe miljoni Pakistani töötaja, kindlasti järgida AÜE eeskuju. Lihtsamalt öeldes on AÜE-l ja Saudi Araabial võimalus panna Pakistani majandusele suuri kulutusi, mida Türgi ega Malaisia ​​ei suuda ummistada.

Narratiivid Lähis-Ida kohta on olnud subkontinendi religioosse ja natsionalistliku poliitika viimase sajandi arengus kesksel kohal. Kuid vanad märgid, mis määrasid Lõuna-Aasia diskursuse Lähis-Ida kohta, hakkavad tuhmuma. Lõuna-Aasia eliidi tavapärased poliitilised eeldused Lähis-Ida kohta vastavad vaevu piirkonna muutuvale tegelikkusele.

Kuigi India on viimastel aastatel Lähis-Idaga suhtlemises teinud mõningaid olulisi muudatusi, ei suuda Delhi silmi pöörata piirkonna kiiretele muutustele. Pakistan ja Bangladesh ei saa endale lubada Lähis-Ida enesestmõistetavaks pidada ja vaadelda piirkonda ainult religioosse prisma kaudu. Praegu on küsimus selles, kas Lõuna-Aasia riigid suudavad toime tulla Lähis-Ida geopoliitilise segaduse tagajärgedega ja haarata kinni uutest avanevatest võimalustest.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 1. detsembril 2020 pealkirjaga „Tapmine ja uus Lähis-Ida”. Kirjanik on Singapuri riikliku ülikooli Lõuna-Aasia uuringute instituudi direktor ja The Indian Expressi rahvusvaheliste suhete kaastoimetaja.