India geopoliitilised huvid on tihedas kooskõlas mõõduka araabia keskusega

Araabia suveräänsuse eest seismine ja piirkondliku destabiliseerimise jõudude vastu seismine peab olema India uue Lähis-Idaga suhtlemise keskmes.

Ükskõik, millise peenuse kindral Bajwa välja mõelda võib, peab Delhi pöörduma tagasi regionaalpoliitika sügavaima allika juurde – Araabia suveräänsuse vankumatu toetuse juurde. (C R Sasikumari illustratsioon)

Lähis-Ida geopoliitiline ümberkorraldamine, mida tähistas eelmisel nädalal sõlmitud kokkulepe Araabia Ühendemiraatide ja Iisraeli suhete normaliseerimiseks, ristub samavõrra olulise ümberorienteerumisega subkontinendi ja piirkonna suhetes. Kuna Pakistan taasavastab oma traditsiooni joonduda mitte-araabia riikidega, peab India uuendama oma kaitset araabia suveräänsuse vastu.

Kui India tervitas Abu Dhabi ja Tel Avivi otsust, siis Pakistan oli ambivalentne ja lihtsalt märkis sammu ning tema välisbüroo osutas kaugeleulatuvatele (negatiivsetele) tagajärgedele. Pealtnäha võib erinevus India ja Pakistani avaldustes seletada sellega, et Delhil on diplomaatilised sidemed Iisraeliga ja Islamabadil mitte. Kuid selles loos on palju muudki.

Peaminister Narendra Modi ajal on suhe Araabia lahega muutunud sügavamaks. Viimased kuus aastat on langenud kokku ka Pakistani suhete olulise halvenemisega piirkonnaga, eriti AÜE ja Saudi Araabiaga. Pakistan on olnud vihane Araabia Ühendemiraatide kutse pärast Indiale pöörduda Islami Koostöö Organisatsiooni poole 2019. aasta alguses ja Saudi Araabia vastumeelsuse pärast kutsuda kokku kohtumine, et mõista hukka India tegevus Kashmiris mullu augustis. Pakistani välisminister Shah Mehmood Qureshi ähvardas selle kuu alguses kutsuda kokku islamiriikide välisministrite kohtumise väljaspool OIC-d, et rünnata India Kashmiiri poliitikat. Kui vihane Saudi Araabia nõudis tagasi osa oma hiljutisest heldest laenust Pakistanile ja ähvardas nafta ostmiseks laenu peatada, tormas armeeülem kindral Qamar Javed Bajwa tükke korjama. Ta on sel nädalal Riyadhis, et asju siluda.



Arvamus | India jaoks on Araabia uute ettevõtete tähelepanuta jätmise kulud palju suuremad kui Iraanis kaotatud raudteelepingu puhul

Mõned Pakistanis eiravad neid märkusi kui mõõdutundetusi ja omistavad selle Qureshi üldtuntud harjumusele välja astuda. Probleem paistab sügavamal. Võib meenutada, et peaminister Imran Khan oli valmis osalema eelmise aasta detsembris toimunud islamijuhtide kohtumisel, mille kutsus kokku tollane Malaisia ​​peaminister Mahathir Mohamad ja mida toetas Türgi president Recep Tayyip Erdogan. Khan loobus Saudi Araabia survest alles viimasel minutil.

Siin on ühelt poolt Saudi Araabia ja AÜE ning teiselt poolt Pakistani vahel tekkiva vastuolu olemus. Saudid ja emiraadid näevad oma kuningriikidele teravnevaid eksistentsiaalseid ohte nii Türgi toetatud sunniitide moslemite vennaskonna kui ka šiiidi Iraani piirkondliku ekspansionismi poolt. Teisest küljest näib Imran Khan unistavat uuest piirkondlikust liidust Türgi ja Iraaniga. Pakistan panustab ka sellele, et nii tõusev Hiina kui ka enesekindel Venemaa toetavad seda uut geopoliitilist formatsiooni osana omaenda jõupingutustest Ameerika Lähis-Idast välja tõrjuda.

Sellise liidu idee sõnastas avalikult Iraani suursaadik Pakistanis selle aasta alguses ja leidis Islamabadis palju poliitilist vastukaja. Pealtnäha on see idee vastuolus Delhi tavapärase tarkusega, et Pakistan ja Pärsia lahe araablased on puusalt ühendatud. Kuid ideel mittearaabia liidust, mida toetavad välised jõud, on Pakistani välispoliitikas teatud liini. Pakistan võttis entusiastlikult omaks Bagdadi pakti, mille britid 1955. aastal Iraani, Iraagi ja Türgiga kokku lõid.

Juhtkiri | Chabahari projekt on oluline India piirkondlike eesmärkide ja suhete jaoks Iraaniga

Pakt tuli ümber nimetada CENTO-ks (Kesklepingu organisatsioon), kui Iraak, ainuke araablastest liige, lahkus 1958. aastal. Türgi, Iraan ja Pakistan moodustasid CENTO-le majandusliku lisandi nimega RCD (Regional Cooperation for Development). Mõlemad likvideeriti 1979. aastal varsti pärast Iraani islamirevolutsiooni.

Kuid mitte-araablaste liidu ideed ei olnud lihtne tappa. Iraan, Türgi ja Pakistan kogunesid 1985. aastal uuesti Majanduskoostöö Organisatsiooni (ECO) moodustamiseks ning pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist tõid nad sisse taasiseseisvunud Kesk-Aasia vabariigid.

Türgi ja Iraani jaoks on Venemaa ja Hiina toetatud uus mittearaabia liit vahend nende rolli edendamiseks araabia maailmas saudide arvelt. Erdoğan unistab Osmanite võimu taastamisest araabia maailma üle. Moslemivennaskond on selle valitud instrument. Iraan, kes soovib Saudi Araabialt islami juhtkonna mantli rebida, võimendab šiiitide elanikkonda kõigis araabia riikides. Nii Türgi kui ka Iraan sekkuvad nüüd karistamatult araabia maailma siseasjadesse. Selle suure mänguga on liitunud veel kaks osariiki. Malaisia ​​​​Mahathir pidas end islamimaailma juhiks. Araabia Katar, mis on sulgunud vennalikusse võitlusesse saudide ja emiraatidega, soovib endale Lähis-Idas välja tuua ülisuure rolli.

Pole saladus, et venelased tahaksid USA-d Lähis-Idas ühe või paari võrra madalamale viia. Peking laseb hea meelega venelastel, türklastel ja iraanlastel olla Ameerika-vastaseks avangardiks, tugevdades samal ajal Hiina majanduslikku mõju piirkonnas. Miks aga tahab Islamabad ühineda Saudi Araabia ja AÜE vastasega, mis on aastakümnete jooksul Pakistanile nii palju majanduslikku abi laenanud?

Arvamus | India peaks jälgima Hiina ja Iraani vahelisi suhteid, kuid hoiduma kiirustavate järelduste eest

Islamabad panustab tõenäoliselt sellele, et Ameerika on teel Lähis-Idast välja ja et tema iga ilmaga strateegiline partnerlus tõusva Hiinaga annaks Pakistanile muutuvas Lähis-Idas uue mõjuvõimu. Vahepeal on Türgi ja Iraaniga ühinemise ähvardus saudidele ja emiraatidele surve avaldamiseks. Ükskõik, millise peenuse kindral Bajwa välja mõelda võib, peab Delhi pöörduma tagasi regionaalpoliitika sügavaima allika juurde – Araabia suveräänsuse vankumatu toetuse juurde. See omakorda väljendub viies põhimõttes.

Esiteks seiske vastu kiusatusele öelda araablastele, mis neile kasulik on. Toetada nende jõupingutusi leppida mitte-araabia naabritega, sealhulgas Iisraeli, Türgi ja Iraaniga. Teiseks, seista vastu välismaistele sekkumistele araabia maailmas. Varem tulid need läänest ja Iisraelist. Tänapäeval näeb enamik araablasi oma julgeolekule suurimat ohtu Türgi ja Iraani sekkumistes. Kolmandaks laiendada toetust araabia majandusintegratsioonile, araabiasisesele poliitilisele leppimisele ja piirkondlike institutsioonide tugevdamisele.

Neljandaks tunnistage, et India geopoliitilised huvid on tihedalt kooskõlas mõõduka araabia keskuse huvidega, sealhulgas Egiptuse, Jordaania, Saudi Araabia, AÜE ja Omaaniga. Viiendaks, India ei saa olla passiivne keset Lääne-Aasias toimuvat geopoliitilist ümberkorraldust. Mõned algava liidu liikmed – Türgi, Malaisia ​​ja Hiina – on olnud kõige häälekamad India territoriaalse suveräänsuse vaidlustamisel Kashmiris. Kataris asuv Al Jazeera paiskab India vastu rohkem mürki kui Pakistani meediaväljaanded. Araabia suveräänsuse eest seismine ja piirkondliku destabiliseerimise jõudude vastu seismine peab olema India uue Lähis-Idaga suhtlemise keskmes.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 18. augustil 2020 pealkirjaga 'India, Pakistan ja Araabia suveräänsus'. Kirjanik on Singapuri riikliku ülikooli Lõuna-Aasia uuringute instituudi direktor ja The Indian Expressi rahvusvaheliste suhete kaastoimetaja.

Arvamus | Ebrahim Alkazi pärand annab tunnistust kultuurilistest sidemetest Saudi Araabia ja India vahel