India jamad on täis. Miks siis inimesed nälgivad?

Madala ja ebakindla sissetulekuga ei ole varimajandusest sõltuvatel peredel tagatud juurdepääs piisavale ja toitvale toidule. Pandeemia on seda pikaajalist probleemi ainult süvendanud.

Mõõduka kuni raske toidupuuduse all kannatavate inimeste arv on alates Covidi puhangust kasvanud ligikaudu 9,7 miljoni võrra. (Faili foto)

India oli koduks maailma suurimale arvule alatoidetud inimestele juba enne Covid-19 pandeemiat. Viie ÜRO organisatsiooni poolt juulis ühiselt avaldatud aruande „Toiduga kindlustatuse ja toitumise olukord maailmas” (SOFI) viimane väljaanne näitab, et pandeemia ja riigi suutmatus selle tagajärgedega võidelda on toonud kaasa märkimisväärse kasvu. nälja ja toiduga kindlustamatuse levimuses riigis.

Aruandes esitatud andmete kohaselt kasvas mõõduka kuni raske toidupuuduse levimus Indias aastatel 2018-2020 ligikaudu 6,8 protsendipunkti. Absoluutarvudes on keskmise kuni raske toiduga kindlustamatusega silmitsi seisvate inimeste arv pärast Covidi puhangut kasvanud ligikaudu 9,7 miljoni võrra. Irooniline on see, et see juhtus siis, kui valitsusel oli enneolematult 100 miljonit tonni toiduteravilja, mis on suurem kui ühegi riigi toiduvarud. Maailma suurima teraviljavaruga riik – 1. juuli 2021 seisuga 120 miljonit tonni – moodustab veerandi maailma toiduga kindlustamatust elanikkonnast. Hinnangud näitavad, et 2020. aastal võitles toiduga kindlustamatusega üle 237 miljoni inimese kogu maailmas, mis on ligikaudu 32 miljonit rohkem kui 2019. aastal. Ainuüksi Lõuna-Aasia moodustab 36 protsenti ülemaailmsest toiduga kindlustamatusest.

SOFI aruandes esitatud toiduga kindlustamatuse hinnangud põhinevad kahel ülemaailmselt aktsepteeritud toiduga kindlustamatuse näitajal: alatoidulisuse levimus (PoU), mis hindab kroonilise kalorivaeguse all kannatavate inimeste osakaalu, ja hiljuti välja töötatud kogemuspõhisel uuringul. indikaator, mida nimetatakse mõõduka ja raske toiduga kindlustamatuse levimuseks (PMSFI).

PoU hinnangud põhinevad hinnangutel elaniku kohta toiduga varustamise ja jaotusparameetrite kohta, mis on hinnatud riiklike tarbimisuuringute abil. Kuna aga tarbimisuuringute andmed pole igal aastal kättesaadavad, uuendatakse neid vaid kord paari aasta jooksul. Vahepeal kajastab PoU ainult muutusi keskmises toiduvarus elaniku kohta ega ole piisavalt tundlik, et kajastada piisavalt hiljutisi häireid, nagu pandeemia põhjustatud. Kuna üldine toiduga varustatus on pandeemiast hoolimata olnud mõnevõrra vastupidav ja enamikus riikides, sealhulgas Indias, ei ole tarbimisuuringuid läbi viidud, on PoU tabatud näljahäda suurenemine – 14 protsendilt 2019. aastal 15,3 protsendini 2020. aastal Indias – on tõenäoliselt alahinnatud.

Teisest küljest põhinevad PMSFI hinnangud andmetel, mis on kogutud uuringute kaudu, mis püüavad jäädvustada inimeste kogemusi toiduga kindlustamatusest (nt vähem söömine, dieedi muutmine odavama toidu söömiseks, toidukordade vahelejätmine ja piisavast toidust vähem söömine rahapuuduse tõttu või muid ressursse). FAO annab Gallupile ülesandeks koguda andmeid toidupuuduse kogemuse skaala (FIES) kohta, mille põhjal hinnatakse PMSFI-d. Erinevalt riiklikest tarbimisuuringutest viidi aastatel 2020-21 läbi ka iga-aastane ülemaailmne uuring Gallup World Poll.

Aruandes esitatud PMSFI hinnangud on eriti olulised, sest alates pandeemia puhkemisest ei ole India valitsus riigi toiduga kindlustamatuse kohta ametlikult hindanud. Sellises olukorras on riikliku esindusliku uuringu põhjal PMFSI hinnangud ainsad riiklikul tasandil kehtivad ja usaldusväärsed hinnangud pandeemia mõju kohta toiduga kindlustamatusest Indias. Viimane uuringute voor, millel põhinevad PMSFI hinnangud, viidi läbi 2020. aasta algusest kuni 2021. aasta alguseni, võimaldades seega põhjalikult hinnata pandeemia mõju inimeste toiduga kindlustatusele.

Võib ka mainida, et valitsus ei ole mitte ainult oma tarbimis- või toiduga kindlustatuse uuringuid läbi viinud, vaid ei kiida heaks ka Gallupi maailmaküsitlusel põhinevate tulemuste avaldamist. Seetõttu ei avaldata SOFI aruannetes hinnanguid India kohta. Neid saab siiski kaudselt hankida, kuna andmed on esitatud Lõuna-Aasia ja Lõuna-Aasia (v.a India) kohta. India hinnanguid saab kahe andmekogumi võrdlemisel.

Nii tuletatud PMSFI hinnangud näitavad, et Indias oli 2019. aastal umbes 43 miljonit mõõduka kuni raske toiduga kindlustatuse all kannatavaid inimesi. Pandeemiaga seotud häirete tõttu kasvas see aastaga 52 miljonini. Levimusmäärade osas suurenes mõõdukas kuni raske toiduga kindlustamatus umbes 31,6 protsendilt 2019. aastal 38,4 protsendini 2021. aastal.

Vaatamata sellele, et ta suudab iseseisvalt toota peamiste toidukaupadega, on nälja ja toiduga kindlustamatuse probleemid Indias tõsised, kuna see on laialt levinud majandusraskuste, kõrge tööpuuduse ja ebavõrdsuse taseme tõttu. Suur osa vaeseid sõltub varimajandusest, kus sissetulekud on liiga madalad ja ebakindlad. Töötuse määr on viimastel aastatel järsult tõusnud. Kõrged (ja kõikuvad) toiduainete hinnad, kahanevad avaliku sektori investeeringud ja majanduse aeglustumine on süvendanud töölisklasside ja talurahva raskusi. Madala ja ebakindla sissetulekuga ei ole varimajandusest sõltuvatel peredel tagatud juurdepääs piisavale ja toitvale toidule. Need pikaajalised probleemid süvenesid eelmisel aastal, kuna pandeemiaga toimetulemiseks polnud ette valmistatud.

Toiduga kindlustamatuse järsk kasv viitab tungivale vajadusele, et valitsus kehtestaks süsteemid toiduga kindlustatuse olukorra regulaarseks jälgimiseks riigis ja võimaldaks universaalselt vähemalt pandeemia ajal juurdepääsu avalikule jaotussüsteemile. Igaühel, olenemata sellest, kas tal on ratsioonikaart või mitte, peaks olema lubatud ratsioonipoodidest subsideeritud teravilja võtta. Kuna praegu on valitsuse käes ligi 120 miljonit tonni teravilja, ei vaja see peaaegu mingeid lisaressursse.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 6. augustil 2021 pealkirjaga „Toiduga kindlustamatuse olukord”. Kirjanik on JNU majandusuuringute ja planeerimise keskuse teadur.