Indo-Pak ja Indo-Bangladesh: lugu kahest suhtest

Poliitiline stabiilsus ja poliitika järjepidevus on aidanud Delhil ja Dhakal viimase kümnendi jooksul kahepoolseid sidemeid süvendada. Seevastu poliitilised tsüklid Delhis ja Islamabadis on harva olnud sünkroonis.

Terrorismivastase võitluse alane koostöö lõi Dhaka ja Delhi vahel sügava vastastikuse usalduse. See usaldus aitas lahendada paljusid keerulisi suhteprobleeme. Pakistani puhul on selle armee püüdnud kasutada piiriülest terrorismi poliitilise hoovana, et sundida Indiat pidama läbirääkimisi Kashmiri üle. (C R Sasikumari illustratsioon)

Peaminister Narendra Modi sõidab sel nädalal Dhakasse, et meenutada olulist hetke subkontinendi kaasaegses ajaloos – Bangladeshi iseseisvusdeklaratsiooni Pakistanist 50 aastat tagasi. Seal on palju tähistamist ja palju mõelda, sealhulgas India ida- ja loodepiiride erinevad trajektoorid.

Väga muljetavaldav majanduslik ja sotsiaalne areng Bangladeshis on inspiratsiooniallikaks mitte ainult Lõuna-Aasiale, vaid ka kogu arengumaadele. Alates 1972. aastast, kui Bangladesh oli üks maailma vaesemaid riike, kihutab ta selle kümnendi lõpuks jõudma maailma 25 parima majanduse hulka.

See on ka aeg sügavamaks järelemõtlemiseks – piirkonna suutmatuse üle sulgeda poolkontinendi kaks osa, peaaegu 75 aastat pärast esimest 1947. aastal ja 50 aastat pärast teist 1971. aastal. Idas on Delhi ja Dhaka on hakanud otsima viise, kuidas jaotuse tragöödiast üle saada, et kujundada kahepoolse ja piirkondliku koostöö uus kurss. Viimase kümnendi jooksul on peaminister Sheikh Hasina palju investeerinud Dhaka kahepoolsete suhete muutmisse Delhiga. India on heas mõttes vastanud.



Loodeosas on aga positiivsed muutused India suhetes Pakistaniga olnud tabamatud. Eelmise kuu lõpus kahe sõjaväeüksuse vahel sõlmitud leping relvarahu sõlmimiseks piiril ja teineteise murede lahendamiseks on äratanud lootusi. Muutuste ootusi on tugevdanud Pakistani armee ülema kindral Qamar Javed Bajwa eelmisel nädalal peetud kõne Islamabadis toimunud konverentsil, kus ta kutsus Indiat ja Pakistani minevikku maha matma ja edasi liikuma.

Mineviku matmine pole kunagi lihtne.

Üks osa sellest loost on laialt levinud skeptitsism, mis Indias kindrali märkusi tervitas. Indiat on haavanud kolm aastakümmet kestnud lakkamatu piiriülene terrorism. Väga erinev ei ole pilt Pakistanis, kus lehekülje keeramise mõtet kõik ei aktsepteeri. Pakistanil on omad kaebused, sealhulgas püsiv pahameel India rolli pärast Pakistani vivisektsioonis 1971. aastal.

Islamabadi ja Dhaka vahel on leppimine raskem. See, et Pakistani liidrid sel nädalal Dhakas ei viibi, rõhutab Bangladeshis valitsevat kibestumist ja Pakistani sügavat vastumeelsust lahusolekuga leppida. Sel nädalal Lahores Lahore’i juhtimisteaduste ülikoolis toimunud akadeemiline seminar, mis mõtiskles Ida-Pakistani eraldumise üle 1971. aastal, tuli viimasel hetkel ära jätta, arvatavasti Pakistani sügavast osariigist.

Samal ajal kui India tähistab oma rolli teises jaotuses, heidavad esimesest jaotusest tekkinud probleemid jätkuvalt varju Delhi suhetele Dhakaga. Nende hulka kuuluvad vähemuste õigused, inimeste piiriülene liikumine ja jõevee jagamine. Need ei ole abstraktsed küsimused, vaid suuresti osa kibedast sisepoliitilisest vaidlusest, nagu võib näha sel hooajal Assamis ja Lääne-Bengalis toimuvatel assamblee valimistel.

Samal ajal jätkab Bangladesh võitlust konkureerivate sisepoliitiliste perspektiivide ühitamiseks 1971. aasta kohta. Riigi ajaloo tõlgendamises, selle ideoloogia olemuses ning eelistatud sidemetes India ja Pakistaniga on suured erinevused. Delhis ei ole mõistlik alahinnata nende kodumaiste vaidluste sügavust või pidada suhet Bangladeshiga enesestmõistetavaks.

Peaminister Sheikh Hasina on viimasel kümnendil ja enamal aastal pakkunud tugevat juhtrolli sidemete edendamisel Indiaga. Tema edu sisepoliitilise stabiilsuse tagamisel ja kiire majanduskasvu loomisel oli kriitilise tähtsusega soodsa keskkonna loomisel tugevate kahepoolsete sidemete loomiseks Indiaga.

India poolelt investeeris peaminister Manmohan Singh märkimisväärset diplomaatilist energiat kahepoolsete suhete muutmisse. Kuid tänu spoileritele nagu Lääne-Bengali peaminister Mamata Banerjee ei saanud UPA valitsus India ambitsioonikat tegevuskava Dhakaga edasi viia.

Kui LK Advani juhitud BJP oli Bangladeshiga piirilahenduse vastu, otsustas Modi BJP lepingut täielikult toetada ja mobiliseeris piisavalt poliitilist toetust, et parlament selle heaks kiita. Modi toetas ka rahvusvahelise tribunali otsust, mis lahendas mereterritoriaalset vaidlust Bangladeshiga.

Kahepoolsete suhete pidev paranemine viimasel kümnendil on väljendunud kasvavas kaubavahetuses, piiriülese ühenduvuse laienemises, vastastikuses terrorismialases koostöös ja piirkondliku koostöö laienemises. Modil oli õigus kahepoolsetes suhetes kuldajastu väljakuulutamisel. Oleme alles selle ajastu koidikul – kahepoolsete suhete täieliku potentsiaali realiseerimiseks on veel palju teha.

Kas on midagi, mida saame idast õppida, mida saab India loodeosas produktiivselt rakendada? Esiteks on see poliitilise stabiilsuse ja poliitika järjepidevuse tähtsus, mis on aidanud Delhil ja Dhakal viimase kümnendi jooksul kahepoolseid suhteid süvendada. Seevastu poliitilised tsüklid Delhis ja Islamabadis on harva olnud sünkroonis. Pakistani peamised tsiviiljuhid on kõik toetanud suhtlemist Indiaga. Tegelikult on sõjavägi see, kes ei ole veel oma kollektiivset otsust teinud.

Tuletage meelde, et kindral Pervez Musharraf pidas toonase peaministri Manmohan Singhiga läbirääkimisi Kashmiri vaidluse lahendamise raamistiku üle. Kindral Ashfaq Pervez Kayani otsustas hoolimata oma seotusest Musharrafi rahuprotsessiga pärast armee juhiks saamist distantseeruda. Paljud Delhis küsivad, kas kindral Bajwa järglane peab kinni mis tahes kokkuleppest, mille üle India võib temaga lähipäevil läbi rääkida.

Teiseks on mure vastastikuse turvalisuse pärast. Terrorismivastase võitluse alane koostöö lõi Dhaka ja Delhi vahel sügava vastastikuse usalduse. See usaldus aitas lahendada paljusid keerulisi suhteprobleeme. Pakistani puhul on tema armee püüdnud kasutada piiriülest terrorismi poliitilise hoovana, et sundida Indiat pidama läbirääkimisi Kashmiri üle. Sellel strateegial võis olla oma päev. Kui varem tundus terrori toetamine arukas strateegia, siis nüüd on sellest saanud Pakistanile avaldatava rahvusvahelise poliitilise ja majandusliku surve allikas. Igal juhul pole Delhil põhjust pidada läbirääkimisi relv suunatud pea poole.

Kolmandaks on valgustatud rahvamajanduslikku huvi pakkuvate küsimuste depolitiseerimine. Delhi ja Dhaka on kaubanduse, transiidi ja ühenduvusega seotud küsimustes pidevalt edasi liikunud, käsitledes neid oma konkreetsete väärtuste alusel. Pakistan seevastu on muutnud mõistliku kahepoolse kaubanduskoostöö ja piirkondliku majandusintegratsiooni Kashmiri küsimuse pantvangideks. Pole selge, kas Pakistan on Indiaga Kashmiri teemal vesteldes valmis neid kahte lahutama ja kaubandussidemeid laiendama.

Kindral Bajwa kõne suur idee oli uuest soovist seada geoökonoomika geopoliitikast kõrgemale. Ta rõhutas ka rahvusliku heaolu tagamise olulisust piirkondliku koostöö kaudu. Täpselt seda on Bangladesh viimasel kümnendil teinud, et saavutada kodus suuri edusamme, muuta Lõuna-Aasia idaosa ja tõsta Dhaka ülemaailmset positsiooni. Kuid kas kindral Bajwa suudab rääkida? Kui ta suudab, võib Delhi olla rohkem kui innukas käed lööma.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 23. märtsil 2021 pealkirjaga „Lugu kahest piirist”. Kirjanik on Singapuri riikliku ülikooli Lõuna-Aasia uuringute instituudi direktor ja The Indian Expressi rahvusvaheliste suhete kaastoimetaja.