Kas mõistus on hirmuta?

Kuna rahvas saab 75-aastaseks, on aeg hinnata selle saavutusi Rabindranath Tagore seatud proovikividel: inimväärikus ja eneseaustus

Iseseisvuspäeva eel oleks asjakohane vaadata uuesti läbi Rabindranath Tagore’i luuletuses “Kus on mõistus ilma hirmuta…” esitatud vaba rahva idee.

Kirjutas Jyothi S

Kuna algavad pidustused, mis tähistavad 75-aastast poliitilist vabadust koloniaalikkest, on aeg vaadata uuesti India intellektuaalse elu loojaid kaasajal. Samuti on aeg taaselustada arutelu poliitiliste ja intellektuaalsete vabaduste vaheliste seoste üle. Erinevalt Euroopa riikidest, kust oleme laenanud rahvuse mõiste, seisneb India tugevus erinevate kultuuride, kastide, religioonide ja keelte mitmekesisuses. Austraalias ja Ameerikas lõid kolonisaatorid jõuliselt ühtsuse, hävitades põliselanikkonna peaaegu täielikult. Seevastu Indial on ainulaadne ajalugu sallivuse kohta kõigi suhtes, kes soovivad seda oma koduks muuta. Seetõttu läheb agressiivne natsionalism vastuollu India ideega – see on samuti väga ebapraktiline.

Üks silmapaistev avalik intellektuaal, kellel oli – ja on siiani – tohutu mõju India mõtteviisile, on Rabindranath Tagore. Iseseisvuspäeva eel oleks kohane vaadata uuesti läbi tema luuletuses 'Kus on mõistus ilma hirmuta...' esitatud idee vabast riigist. See luuletus avaldati 1910. aastal kogumiku Gitanjali osana. Kuigi need read kirjutati palju enne India poliitilise vabaduse saamist, tundub, et me pole ikka veel mõistnud Tagore'i iseseisvuse kontseptsiooni, sajand pärast nende avaldamist.

Tagore'i holistiline nägemus rahvusest tundub tänapäevase rahvusluse objektiivi kaudu utoopiline. Siiski jääb see silmapaistvaks ajal, mil globaalse kogukonna kontseptsioon on muutumas takistuseks – samas kui vajadus selliste sidemete järele pole kunagi olnud olulisem.

Tagore ütleb, et tõeliselt vaba rahva kodanikud elaksid, kartmata, et teised isikud ja institutsioon nende õigusi buldooseriga rikub või nende väärikust riivab. Kui meel on täis pidevat hirmu tundmatu ees, ei saa inimelu kõrgemaid võimalusi saavutada. Kartmatu mõistus on põhivajadus, mille vaba rahvas peab oma kodanikele andma.

Vaba rahva järgmine oluline omadus Tagore nägemuses on eneseaustus – kodanikud ei pea kummardama võimsate kapriiside ees. Vaba rahvas ei diskrimineeri oma kodanikke ega hoia neid kasti, klassi, soo, keele ega usuliste erinevuste tõttu pantvangis.

Kõige tähtsam on see, et vaba rahvas annab teadmisi kõigile oma kodanikele tasuta. Kuigi iseseisva India järjestikused valitsused on muutnud alghariduse tasuta, on nad hariduse kvaliteedile vähe tähelepanu pööranud – ka haridussektoris edukad eraisikud on harva olnud selle ülesandega võrdsed. Tagore näeb ette vaba riiki, kus haridus on üks põhilisi inimõigusi, mida riik annab tasuta ja ilma igasuguse diskrimineerimiseta.

Järgmisena jagab Tagore oma seisukohti ühtsuse kohta mitmekesisuses”, mis on selle pinnase kultuuri tõeline olemus. Ta ei taha, et India puruneks kildudeks ja jagataks paksude seintega, mis on ehitatud kasti, religiooni, rassi või keele nimel. Kahjuks on poeedi hirmud tõeks saanud.

Tagore hoiatas inimesi, et nad ei ehitaks kerget elu valede alusele – meie sõnad peaksid tema sõnul tulema tõe sügavusest. Ebaausad ei tohiks avalikele platvormidele jõuda ega tunnustust saada.

Tagore võtab oma elufilosoofia kokku järgmiste ridadega: Väsimatu püüdlus sirutab käed täiuslikkuse poole. Tema sõnul on enese pidev reformimine, et areneda paremaks minaks, inimeksistentsi ülim püüdlus. Huvitaval kombel uskus Tagore ka, et täiuslikkuse püüdlused on lõputud.

Tagore rõhutab vajadust arendada selget arutluskäiku oma kodanike sügavalt juurdunud ebausu vastu. Ta võrdleb arutluskäiku selge vooluga, mis eksib ebausu kõrbes. Selle tähelepaneku silmapaistvust saab vaevalt üle hinnata ajal, mil levinud uskumuste süsteemi kahtluse alla seadev ja kritiseeriv vähemus seisab silmitsi vastureaktsiooniga – näib, et kõrb neelab selge oja.

Tagore räägib küpsusest, mille inimene saab, kui ta kõnnib omaloodud radadel, liikudes täiuslikkuse poole, muutudes järk-järgult andestavamaks ja leppivamaks.

Tagore nägi ette Indiat, mis saavutaks selle tõelise vabaduse – ja mitte pelgalt poliitilise vabaduse brittide eest. Iseseisvuse 75-aastaseks saades küsigem endalt, kuidas meil on läinud luuletaja proovikivil

Kirjanik on Tumkuri ülikooli inglise keele dotsent