Kas Nobeli rahupreemia on asjakohane?

Auhinna ajaloos on olnud silmatorkavaid möödalaskmisi ja vastuolulisi valikuid. Komitee peaks rangelt järgima sätestatud kriteeriume

Nobeli füüsikaauhind Briti, Saksa ja Ameerika astrofüüsikutele musta augu avastuste eestNobeli meditsiinipreemia pälvisid ameeriklased Harvey J Alter ja Charles M Rice ning Briti teadlane Michael Houghton. (Twitter/Nobeli auhind)

Kirjutas Jayanta Gopal Borpujari

Käimas on järjekordne Nobeli preemiate hooaeg – ootuste, põnevuse, kuulujuttude ja sotsiaalmeedia arutelude hooaeg. Need auhinnad, mida peetakse oma valdkonna prestiižseimaks autasuks, tekitavad kogu maailmas märkimisväärset avalikku huvi. Nende hulgas paistab kõrgelt silma rahuauhind — spekulatsioonide ja vaidluste, juubeldamise ja südamevalu ning vaidluste ja kriitika eest. See on arusaadav. Kui teised auhinnad on rangelt piiratud erinevate valdkondadega, siis Nobeli rahupreemia on kõikehõlmav; see puudutab igaühe südant, köidab igaühe kujutlusvõimet.

Pole siis ime, et Nobeli rahupreemia laureaadi väljakuulutamisele järgneb sageli pahakspanu ja vaidlusi. Põhjalikum uurimine näitab sellise kriitika väärikust. Kas Nobeli komiteel on oma valikus alati õigus olnud? Kas poliitika, populism või eelarvamused on mänginud osa nende otsustes?

Füüsika, keemia, füsioloogia või meditsiini auhindade kriteeriumid on määratletud konkreetselt. Need nõuavad, et auhinnasaaja oleks teinud oma asjakohases valdkonnas kõige olulisema avastuse või parenduse. Kirjandusauhinna saamiseks peab inimene olema teinud kõige silmapaistvama töö ideaalses suunas.

Vahepeal antakse rahupreemia isikule, kes on teinud enim või parimat tööd rahvastevahelise vendluse, alaliste sõjavägede kaotamise või vähendamise ning rahukongresside pidamise ja edendamise nimel. Palju jääb tõlgendamise hooleks, avades ukse vaidlustele. Lisaks viitab see ainult kõige või parimale tööle, kuid ei nõua tulemust.

134 Nobeli rahupreemiaga autasustatud isiksuse ja organisatsiooni montaažis väärivad paljud auhinda vaieldamatult. Erinevatel puhkudel on valikud aga kulme kergitanud üle maailma. Vaatleme mõnda näidet:

1973. aastal said Henry A Kissinger ja Le Duc Tho auhinna Vietnami sõjas relvarahu läbirääkimiste eest. Kissingeri roll maailmapoliitikas on hästi dokumenteeritud; vaevalt oli ta rahuvõitleja. Le Duc Tho – Vietnami kindral, revolutsionist, diplomaat ja poliitik – oli kõike muud kui rahu sõnumitooja (teine ​​asi on see, et ta keeldus auhinnast). Vaherahu üle pidasid läbirääkimisi kaks tugevalt kannatada saanud osapoolt osana vastastikku mugavast sõjastrateegiast USA avaliku surve, armee deserteerumise ja mustandite vältimise ajal.

1994. aastal said auhinna Yasser Arafat, Shimon Peres ja Yitzhak Rabin oma jõupingutuste eest rahu loomisel Lähis-Idas. Arafati kogemus Palestiina Vabastusorganisatsiooni juhina, Peresi ja Rabini roll nurka surutud Palestiina elanikkonna rõhumisel ning nende jõupingutuste täielik ebaõnnestumine on hästi teada. Iisraeli ja Palestiina küsimus on praegu elus ja keerulisem kui nende ebaõnnestunud kokkuleppe ajal.

2003. aastal pälvis selle auhinna Shirin Ebadi jõupingutuste eest demokraatia ja inimõiguste eest. Ta on keskendunud eelkõige võitlusele naiste ja laste õiguste eest. Tema saavutus advokaadi, kohtuniku ja inimõigusaktivistina oli märkimisväärne. Inimõiguste kaitsjate keskuse asutajana Iraanis juhtis ta julget võitlust vabaduse rõhumise vastu oma riigis. Kuid Nobeli rahupreemia? Tähelepanuta ei saa jätta tugevat kriitikat erinevatest valdkondadest, et tema töö ei kajastanud Alfred Nobeli rahuauhinnale seatud eesmärke ja et auhind oli poliitiliselt motiveeritud.

2009. aastal pälvis selle auhinna Barack H Obama erakordsete jõupingutuste eest rahvusvahelise diplomaatia ja rahvastevahelise koostöö tugevdamisel. Siiani tekib küsimus, mis õigustus oli Norra Nobeli komiteel, kui austas ametisolevat USA presidenti rahuauhinnaga vaid paar kuud pärast tema noort presidentuuri. Toonane Norra Nobeli komitee sekretär Geir Lundestad kirjutab oma memuaaris Rahuminister: 25 aastat Nobeli preemiaga, et isegi paljud Obama toetajad uskusid, et auhind oli viga ja selles mõttes ei saavutanud komitee seda, mida see oli lootnud. Alfred Nobeli testament ei näinud ette rahupreemia väljaandmist lootuste põhjal.

2014. aastal said auhinna Kailash Satyarthi ja Malala Yousafzai võitluse eest laste ja noorte mahasurumise ning kõigi laste õiguse eest haridusele. Satyarthi ristisõda laste töö vastu Indias ja universaalse õiguse propageerimine haridusele on imetlusväärne. Ükski kiitus ei ole piisav Yousafzai vapruse eest kõigi laste õiguse eest haridusele. Siiski ei saa jätta imestamata nende asjakohasust rahupreemia jaoks.

On olnud ka silmatorkavaid möödalaskmisi. Vägivallatuse apostel ja India vabadusliikumise auväärseim juht Mahatma Gandhi nimetati kandidaadiks viis korda, viimati 1947. aastal pärast India iseseisvumist Briti võimu alt ja kuid enne tema mõrva. Norra Nobeli komitee ei leidnud teda kõigis nendes ülevaadetes sobivaks – otsust, mida mõned hilisemad komitee liikmed on avalikult kahetsenud. Keegi ei saa olla kindel, mida komitee salajases valikuprotsessis arutati. Kommentaatorid nimetavad sageli tõenäoliste põhjustena nende väidetavat tunnelitut maailmavaadet, hirmu häirida kahepoolseid suhteid Suurbritanniaga, Gandhi ülinatsionalismi, soovimatust, et neid käsitletaks India-Pakistani konfliktis poolele asumisena.

Tegemist on Norra auhinnaga, mida haldab Norra parlament viiest isikust koosneva komisjoni kaudu. Kuid sellel on ülemaailmne tähtsus, imetlus ja kaugeleulatuvad tagajärjed. Auhinna põhikriteeriumid – rahvastevaheline vendlus, alaliste armeede kaotamine või vähendamine ning rahukongresside pidamine ja edendamine – on sisuliselt rahvusvahelised küsimused, mis nõuavad kaasavat esindatust ja ülemaailmset tähtsust.

Nobeli rahupreemia tuleks välja anda rangelt Alfred Nobeli testamendis määratletud täht- ja vaimukriteeriumide alusel. Salajane valikuprotsess tuleks muuta läbipaistvaks. Ausalt tuleks arvesse võtta saavutusi, mitte ainult jõupingutusi, mis on kooskõlas teiste Nobeli auhindadega. Tähelepanu tuleks pöörata kandidaatide minevikule rahu pooldajana. Nobeli rahupreemia laureaat peab olema keegi, keda austatakse maailmarahu eest võitlejana, kes on pühendunud rahvastevahelisele sõprusele ja meie planeedi demilitariseerimisele. Vastasel juhul kaotab auhind aja jooksul oma sära.

Borpujari on Omaanis Muscatis asuv kolumnist ja kirjanik