On muljetavaldav, et India on pandeemiaga peaaegu valutult hakkama saanud

'Eksperdid', kes ennustasid, et eelmise aasta juuliks sureb Indias 500 000 inimest, on osutunud nii valeks. Muide, kus need eksperdid on?

Inimesed, kes kannavad ettevaatusabinõuna koroonaviiruse vastu maske Kochis bussist. (AP Photo/R S Iyer)

Eelmisel nädalal tähistati sünget aastapäeva, mil maailm, nagu me seda teadsime, muutus igaveseks. 10. märtsil kuulutas Maailma Terviseorganisatsioon COVID-19 pandeemiaks. Ja niisama kadusid reisid, puhkused, kinod, restoranid, raamatupoed, peod, festivalid ja kõik muu, mida me alati enesestmõistetavaks pidasime. Mõne jaoks on pandeemia tekitatud õudusunenägu võimendanud haigused ja surm. Need meist, kes ei kaotanud kedagi, keda armastasime, ega haigestunud ise, on õnnelikud.

Sel nädalal kirjutan sellest mereäärsest külast, kus ma juhtusin olema, kui peaminister teatas jõhkrast esimesest sulgemisest. Pean end eriti õnnelikuks, et sain veeta pandeemia siin selles värske õhu ja merekohinaga täidetud külas. Ja mitte mõne linna korteris kootud. Tunnen sügavat kaastunnet neile, kes pidid sellist vangistust kannatama.

Möödunud aasta 24. märtsil, kui peaminister teatas, et alates selle päeva südaööst peatub Indias kõik, oli siin külas esimene reaktsioon paanika. Inimesed, kes olid päevi varem rõõmsalt osalenud päevapikkuses 'Janata curfews' ja selle lõpu tähistamiseks oma potte-panne paugutanud, läksid tasakaalust välja. Kõige rohkem kannatasid kaugete külade töötajad, kes kaotasid ootamatult töö. Külamajandus on üles ehitatud kalapüügile ja turismile. Need töötajad tulevad tööle kalalaevadel ja väikestes hotellides, maalähedastes kodumajutustes ja lärmakates neoonvalgustusega restoranides. Erinevalt linnadest, kus võõrtöölised kohutavalt kannatasid, leidsid inimesed selles külas viise, kuidas aidata autsaideritel ellu jääda, kuni nad said koju minna. Külatemplis jagati abivajajatele toitu ning alguses oli kaastunnet ja heatahtlikkust küllaga.



Kui päevad möödusid ja haigus jätkas oma lakkamatut marssi, levis ärevus ja hirm ning küla keelas võõrastel siia tulla, sest nad uskusid, et nemad on haiguse toojad. Selles külas ei surnud keegi ja haigeks jäid vaid vähesed, kuid kõige kohal rippus kuude kaupa hirmutekk. Elu tegi keerulisemaks see, et nädalaid pärast sulgemise lõppu tuli tsüklon Nisarga. See kiskus maha külamajade katuseid ning lõhkus vanu puid ja hapraid elektriposte. Õnneks ei saanud selles külas kedagi surma, kuid ikka on aegu, mil kõrvus kostab ikka veel tohutute puude väljajuurimise hääl ja nende tsükloniliste tuulte ulumine.

Võrreldes sellega, mida küla eelmisel aastal läbi elas, näib see alanud rõõmsamalt. Turistid on tagasi, väikesed homestay-tüüpi hotellid on täis, külas on avatud uued hotellid ja restoranid ning ellu on tõusnud paadi- ja jet-suuski pakkuvad rannamajakesed. Mõnikord tundub, et õudusunenägu on lõppenud, kuid siis saabuvad uudised Mumbais ja teistes Maharashtra linnaosades toimuvast 'tõusust' ning taas levib paanika. Kuid nüüd on vaktsineerimised saadaval ja inimesed on kohanenud ideega, et Covid-19 on veel mõnda aega olemas. Covidi jälgijad tunnistavad, et nende arvates on märkimisväärne, et 'eksperdid', kes ennustasid Indias eelmise aasta juuliks 500 000 surmajuhtumit, on osutunud nii valeks. Muide, kus need eksperdid on?

Kõige muljetavaldavam on see, et India oma lootusetult ebapiisavate riiklike tervishoiuasutustega on kuidagi suutnud pandeemiaga peaaegu valutult hakkama saada. Inimesed, keda ma tean, kelle test oli positiivne ja kes tuli Covidi keskustes karantiini panna, teatavad, et neid hoiti puhastes palatites ja nende eest hoolitseti hästi. Ainsad kaebused, mida nad esitasid, olid tualettide ülerahvastatud ja räpased. On kahetsusväärne, et peaministri rõhuasetus Swachh Bharatile tema esimesel ametiajal avaldas nii vähe mõju neile, kes juhivad valitsuse haiglaid ja kliinikuid. Kuid vanade harjumuste suremine võtab aega ja tõsiasi, et meie riiklikud tervishoiuteenused kokku ei kukkunud, on tõeline ime.

Poliitilise kolumni kirjutamise probleem seisneb selles, et poliitilised vestlused ei lõpe kunagi, isegi kui on pandeemia. Seega avastan end igal võimalusel kohalike inimestega vestlemas, et teada saada, kuidas nad suhtuvad sellesse, kuidas valitsus on pandeemiaga toime tulnud. Olen aru saanud, et peale selle esimese sulgemise, mis enamiku inimeste arvates oli liiga äkiline ja liiga karm, ei süüdista keegi peaministrit milleski. Nad ei pööra tema igakuistele monoloogidele nii palju tähelepanu kui kunagi varem, kuid usuvad, et ta andis väga raskel ajal endast parima. Ta jääb populaarseks.

Isiklikus plaanis on mul õnnestunud reisida Mumbaisse, et teha oma esimene vaktsineerimine, ja õnnestunud kaks korda Delhisse reisida lendudega, mis olid rangelt puhtad ja sotsiaalselt distantseeritud. Kuid läbi lennujaamade, kus sotsiaalne distantseerumine oli võimatu. Nendel külaskäikudel, mida olen teinud väljaspool seda mereäärset küla, olen püüdnud näha võimalikult vähe inimesi ja veeta võimalikult vähe aega avalikes kohtades. Olen siiski hakanud igatsema, et maailm läheks tagasi oma olekusse, kuid alati, kui tunnen, et see igatsus on muutunud liiga intensiivseks, tuletan endale meelde, et mul on vedanud, et ellu jäin.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 14. märtsil 2021 pealkirjaga „Covid-19 maapiirkonna vaade”.