Surmava leinapoliitika lõksus olevad kašmiirlased peavad loobuma õudsest kangelaslikkusest

Vaadates moslemimaailma kriisi, on see Kashmiri elanikele kasulik, kui me loobume valest lootusest ja töötame konfliktist väärika väljumise nimel.

kashmir, kašmiiri kokkupõrked, kašmiiri uudised, kašmiiri protestid, kašmiirid, kašmiiri uudised, kašmiiri konflikt, kašmiiri konflikt, India kašmiir, India uudisedBurhan Wani kohtumise järel põles meeleavaldajate ja julgeolekujõudude kokkupõrgetes autorikša. (Allikas: fail/ekspressfoto)

Kui ma lapsena Indiale mõtlesin, mõtlesin ma kaugele lämmatavalt kuumale paigale oma küla küngaste taga, kust tulid riidesse mässitud seljakottidega rõõmsameelsed kaupmehed, lokkis juustega paljajalu ennustajad ja ebasõbralikud mundris mehed, kes varastasid. õunad meie viljapuuaiast.

Selle asemel, et olla siin, oli India kusagil seal. Isegi koolis, kui anti identiteeditunde, läksid need hästi, kui räägiti minu külast, linnaosast, osariigist; hetkel, kui see minu kodumaale jõudis, sai õpetaja kas keele kinni või helises koolikell, tund oli läbi ja me jääme oletama. Konflikti süvenedes kasvasime üles kujunemisjärgus riigi segaduses kodanikeks.

Lootuse poliitika on ohtlik asi, sest see võib inimesi lüüa ajaloo vigasesse lugemisse. Täpselt nii meiega juhtus. Seal oli kultuuriline taust. Me rääkisime puštu kadentsiga; meie usk oli araablane; meie hommikud algasid Sa’adi Shirazi etteütlustega; sõime türgi riistades; meie unejuttudes olid stseenid Shahnamehist. Oli lihtne panna meid uskuma, et veel üks tõuge ja ajalugu on tunnistajaks dramaatilisele pöördumisele; ümberkujunev kataklüsm – azadi – oli kohe käes.

ideesari

LUGEGE: Kuidas on lood nende lugudega, kelle vaikne kustutamine ei jätnud jälge?

Eeldatavasti jõudis Kashmiris kätte aeg, mil bussijuhtidel paluti koostada marsruudiplaanid piiritaguste turgude jaoks. Kodudesse hakkasid ilmuma Peshawari palvevaibad, käekellad keerati Delhi ajast pool tundi tagapool, sillad põlesid, nii et vaenlane ei saanud meie poolele kõndida. Kõige tähtsam on see, et kõik mehed ja naised, kelle lojaalsust kahtlustati, riputati jalakate külge. Täielikult reaalsusest eemaldudes kogunesid inimesed raadioaparaatide ümber, et kuulata ametlikke vabadusekuulutusi, kinnitades üksteist, et midagi hakkab juhtuma.

Aastad möödusid. Hukkus tuhandeid elusid. Miljonid on ümber asunud. Teiseks tekitas häving, mille lootuse poliitika Kashmirile tõi, veelgi surmavama leinapoliitika. Kašmiirlased meenutasid nüüd kurbust, mis oli vägeva riigiga vastasseisu tagajärg. Surmast sai eesmärk omaette. Võõrandumine riigist ulatus üksteisest võõrandumiseni. Terve põlvkond kašmiirlasi otsis varjupaika valu ülistamises. Ratsionaalne hirm tegi ruumi romantiliseks kartmatuseks. Eriarvamused muutusid tehnoloogiapõhisemaks ja virtuaalsemaks. Kasvavast usuteadvusest sai elustiil.

Igal uuel agitatsioonil Kashmiris on olnud see tuttav purse, lootuse, kaotuse ja meeleheite tetraad. 2016. aasta juulimässu esimese kivi loopimise ajaks oli tulemus juba kõigile teada. Just see prognoositavus on hakanud kašmiirilasi nüüd muretsema. Revolutsioon ei saa olla iga-aastane suvine karneval. Kui praegu on Kashmir kõige ebatõenäolisem uus riik, kes tulevikus maailmakaardile pääseb, pole süüdi India. See on Kashmiri projekti põhilise ülesehituse viga.

Esiteks on kõik need aastad kashmirlased andnud maailmale vastuolulisi signaale. Nende jaoks, kes võrdlesid Kashmiri Palestiina, Ida-Timori ja Kosovoga, on probleem selles, et Kashmiri küsimust on raske õigesti kujundada. Kas eraldumine Indiast, annekteerimine Pakistaniga, islami kalifaadi otsimine või ilmalik demokraatia? Kas see on arvesse võtnud allpiirkondlikke ja erinevaid etnilisi püüdlusi? Kui see on enesemääramine, siis kes on need väljaspool jaoskondi järjekorda seatud inimesed? Kui loosung on azadi, siis miks heisatakse Pakistani lipp? Kas see on klassineutraalne või ainult proletariaadi unistus? Kas see on territoorium või ideoloogia, majandus või poliitika? Tänapäeval on Kashmiris raske neid küsimusi esitada, sest vastuseid pole. Ja kuna vastuseid pole, peetakse iga sellist küsimust Kashmiri kohta käiva tõe provokatsiooniks või häguseks.

Teine probleem on vägivalla kasutamine kaebuste lahendamise vahendina. Kašmiirlased on 30 aastat püüdnud maailmale selgitada sõjakuse ja terrorismi erinevust. Mida varem mõistetakse, et 9/11 järgses maailmas ei saa ühtegi organiseeritud vägivalla teooriat selle õigustamiseks piisavalt heaks pidada, seda parem.

Kolmandaks võib 2016. aasta rahutuste ajal tänavatel nähtud distsiplineerimatus potentsiaali ühiskonna igaveseks kriminaliseerida. Kashmiirlasi ei kurnanud mitte niivõrd riik, kuivõrd inimestevaheline vägivald, kõrvalseisjate alandamine, koolide vastu suunatud vandalism, avalikule varale tekitatud kahju eksinud teismeliste poolt, muutes massiliikumise massiliseks liikumiseks tänava ühest nurgast teine ​​nurk.

J&K Indiaga ühinemise 70. aastal värskete haavadega Kashmiri elanikel ei jää muud üle, kui minna tagasi joonistuslaua juurde ja vaadata, mis valesti läks. India on tärkav suurriik – see on selleks, et jääda. Vaadates kriisi moslemimaailmas, on see meile kasulik, kui aitame end välja ajahädast, millesse oleme takerdunud, loobume valest lootusest ja õudsest kangelaslikkusest ning töötame konfliktist väärika väljumise nimel. Üks võimalus on leppida sellega, et hoolimata kõigist oma nõrkustest on India ainus riik maailmas, kus kultuuriliselt mitmekesine ja poliitiliselt erinev üksus, nagu Jammu ja Kashmir, võib ankru leida.