Tööreformid ilma inimnäota

• Kategooria: Veerud

Tööseaduste lihtsustamise vajaduses pole kahtlust, kuid palgapoliitika ei pruugi olla see, mida arst tootmissektorile tellis.

Reformide nimel ei tohiks ametiühingute tiibu kärpida tööjõu õigusi kahjustada.

Kirjutasid Atul Sarma ja Shyam Sunder

Alates India majanduse üleminekust turupõhisele avatud majandusele 1991. aastal on töötlev tööstus oma osakaalu SKP-s kaotanud – 16,6 protsendilt 1990. aastal 13,7 protsendini 2019. aastal, välja arvatud kaks aastat (2009–2010). See ei ole konkurentsipõhises turusüsteemis tõhusalt toiminud. Ülereguleerimist ja jäikaid tööseadusi peetakse laialdaselt nende majanduskasvu ja konkurentsivõime peamisteks takistusteks. Tõepoolest, nagu näitas Team Lease (India suurim ajutine agentuur) uuring, on Indias keeruline juriidiline režiim, mis reguleerib tööjõu-kapitali suhteid 463 seadusega, 32542 nõuetega ja 3048 avaldusega. Mitmed teised uuringud on samuti väitnud, et keeruliste tööeeskirjade paljusus ja nõuete täitmise kohmakas olemus takistab sektori kasvu. Jäik kord piirab tootmissektorit ja suurendab tehingukulusid.

Et edendada läbipaistvat ja lihtsustatud süsteemi, mis sobiks tänapäevase ärikeskkonnaga ning hõlbustaks ettevõtlusega tegelemist, ilma et see kahjustaks tööjõu heaolu, on keskus viinud sisse rea tööõiguse reforme. Teise töökomisjoni (1999) soovituste alusel on 29 tööseadust koondatud nelja seadustikusse. Need on palgaseadustik, mis käsitleb miinimumpalga fikseerimist; Sotsiaalkindlustusseadustik, mis määrab sotsiaalkindlustusskeemide piirmäärad; Töösuhete koodeks, mis käsitleb töötajate klassifitseerimist, ametiühingute registreerimise sätteid, ebaausaid töötavasid, koondamisi ja koondamisi ning töövaidluste lahendamist ning tööohutuse, -tervishoiu ja töötingimuste koodeksit, mis määrab kindlaks ohutusstandardid ja töötingimused.

Selles artiklis käsitletakse töösuhete koodeksi (IR Code) mõningaid silmapaistvaid omadusi, mis on suunatud tootmissektori tõhususe ja konkurentsivõime tõstmisele, säilitades samal ajal tööjõu heaolu.

Laias laastus on tööstusharu, tööandja, töötaja, töötaja, streigi, koondamise, arvelduse ja erinevate künnisarvude definitsiooni muutmise, läbivaatamise ja laiendamisega IR koodeks püüdnud tuua paradigma muutust tööseadustes ühel tasandil ja töötajate- tööandja suhted teises.

Tööstusettevõtete kohustuslikku nõuet saada enne koondamist, koondamist ja sulgemist valitsuselt luba on oluliselt leevendatud, tõstes töötajate künnist 100-lt või enamalt 300-le või enamale. Asjakohane valitsuse algatus võib teavitamise teel künnist isegi tõsta. Jällegi on eelnev luba vabastatud, kui koondamine on tingitud võimsuse nappusest, loodusõnnetusest ja kaevanduse puhul, kui koondamine on tingitud tulekahjust, üleujutusest ja tuleohtliku gaasi liigsest kogusest või plahvatusest. Lisaks on kasutusele võetud heakskiitmiseks loetud kontseptsioon juhuks, kui asjaomane valitsus ei vasta loataotlusele 60 päeva jooksul.

Tööandjate koondamise ulatuse laiendamine IR koodeksis võimaldaks tööandjatel praktiseerida meelevaldset vähendamist ja koondamisi. See tekitaks töötajate seas ebakindlustunde isegi siis, kui koondamise asemel nähakse ette tähtajaline ja kindlaksmääratud hüvitis.

IR-koodeks on võtnud kasutusele uue töökategooria, tähtajalise töösuhte, mille puhul on samad soodustused, sealhulgas jootraha, mis alalistele töötajatele. See annab tööstusettevõtetele paindlikkuse hooajatööliste palkamiseks vastavalt oma vajadustele. Tööd ja tegevusi on võimalik nihutada alaliselt tähtajalisele, kuna ei ole sätestatud objektiivseid kriteeriume ühelegi miinimum- ega maksimumperioodile ega ka ülemmäära tähtajaliste lepingute järjestikusele kasutamisele. Lepinguline töö on määratletud sotsiaalkindlustuskoodeksis, kuid seda ei mainita IR koodeksis.

Läbirääkimiste ametiühingu tunnustamine IR koodeksis on püüdnud aja jooksul sujuvamaks muuta läbirääkimisprotsesse, kõrvaldades keerukuse ja minimeerides ametiühingute arvu. Ametiühingu tunnustamise karmimad nõuded vähendaksid töötajate kollektiivläbirääkimisjõudu.

IR koodeksi kohaselt lahendatakse tööandja ja töötaja vahelised vaidlused vahekohtu teel kirjaliku kokkuleppe alusel. Seda reguleerib koodeksis sätestatud menetlus. IR koodeks näeb lepitusametnikule ette kaheaastase tähtaja töövaidlusasja lepitusmenetlusse viimiseks, millest ei pruugi paljudel juhtudel piisata. Kaheliikmelised töökohtud ja riiklik töökohus ühe kohtu- ja ühe haldusliikmega asendavad olemasolevad mitmed vaidlusorganid, nagu uurimiskohus, lepitusnõukogu ja töökohtud.

Lisaks saaks eeskirjade loomise kaudu nüüd teha mitmesuguseid seaduse olulisi aspekte, nagu koondamiste künnise tõstmine, vähendamine ja sulgemine. See tähendab, et kesk- ja osariikide valitsused saavad alati künnisest mööda minna.

Ametiühingud on täheldanud, et IR-koodid ei ole tööjõusõbralikud ja selgelt püütakse ametiühingute rolli vähendada. Koodeksid seavad üle 74 protsendi tööstustöölistest ja 70 protsendile tööstusettevõtetest tööandjate tahtel töölevõtmise ja vallandamise režiimi; isegi ametiühingu loomine on äärmiselt keeruline; töötajate õigus streikida ja isegi kollektiivselt oma kaebuste ja nõudmiste pärast agiteerida keelatakse praktiliselt ära.

Tõepoolest, IR koodeks näib olevat koostatud viisil, mis soodustaks töötaja ja tööandja vahelist individuaalset läbirääkimist ja vähendaks seeläbi ametiühingute kollektiivläbirääkimiste rolli. Paljud tööandjatele tehtavad ühepoolsed mööndused ja loobumised ei aita kaasa tööjõu heaolu saavutamisele. Kui kesk- ja osariikide valitsustele antakse õigus teatud klausleid lahjendada või neist loobuda, võib õiguskaitse olla keerulisem, kuna erinevates osariikides kehtivad erinevad seadused.

Üldiselt on IR-koodeks andnud tööandjatele tööjõu kaubaks muutmisel tohutu paindlikkuse. See lähtub eeldusest, et paindlik tööjõurežiim tõstaks tootmissektori konkurentsivõimet. IR-koodides on elemente, mis tooksid kaasa tööjõu ebakindluse. See kahjustab töö lojaalsust ja pühendumust ning järelikult ka tootlikkust.

Suurem küsimus on selles, kas praegused tingimused on nii drastiliseks tööreformiks soosivad. See on aeg, mil miljonid on äkilise sulgemise tõttu töö kaotanud. Tööjõuhüvitise osatähtsus India rahvatulust on vähenenud 38,5 protsendilt 1981. aastal 35,4 protsendini 2013. aastal (ILO, India Wage report). Automatiseerimine ja tehnoloogia laialdasem kasutamine tootmises on mõjutanud tööjõunõudlust. Arvestades majanduse kokkutõmbumist 23,9 protsenti esimeses kvartalis, on majanduse turgutamiseks hädavajalik nõudlus, mitte palgalangus.

Üldiselt on tööseaduste reformimine ja lihtsustamine väga vajalik, kuid töölevõtmise ja vallandamise režiim ei lahenda probleeme ega vabasta tootmissektori soovitud tõhususe taset. Tegelikult on India tootmissektoril palju muid väljakutseid, sealhulgas maa, kapitali ja tehnoloogiaga seotud väljakutseid. Seetõttu ei tohiks reformide nimel tööjõu õigusi ametiühingute tiibu kärpida.

Atul Sarma on Delhi sotsiaalarengu nõukogu austatud professor ja Shyam Sunder töötab India juhtiva ettevõttega. Vaated on isiklikud