Seadus üksi ei ole imerohi India politseipoolse piinamise vastu

Vaja on 'politseitöö lihtsust', paremat koolitust ja infrastruktuuri

Riigis on endiselt valdav enamus IPS-i ja teisi politseinikke, kes jälestavad piinamist ja usuvad inimväärikusesse.

Väidetavalt kinnitas Common Cause'i hiljutine küsitlus politseitöö staatuse kohta Indias, et politseijõudude mustad lambad ei leia ülestunnistuse saamiseks kurjategijate peksmises midagi halba. Siiski on endiselt liiga hinnanguline väita, et piinamine on India politseitöö jaoks endeemiline, nagu seda teeb Maja Daruwala (' Kolmanda astme väljaajamine “, IE, 27. september). Riigis on endiselt valdav enamus IPS-i ja teisi politseinikke, kes jälestavad piinamist ja usuvad inimväärikusesse. Piinamine ei ole ühelgi juhul õigustatud. See on haav hinges, mis alandab ühiskonda.

India allkirjastas ÜRO piinamisvastase konventsiooni 14. oktoobril 1997, kuid ei ole seda veel ratifitseerinud, kehtestades piinamise seaduse. Siiski on tal olemas vahendid piinamisjuhtumite korral viivitamatute meetmete võtmiseks. Mis tahes vangistuse või muu politsei vahi all oleva surmajuhtumi kohta uurib kohtunik ja mõnel juhul võib tellida ka kohtuliku uurimise. Süüdistatavate politseinike suhtes saab algatada ka kriminaalasi sisuliste paragrahvide alusel. Politseinike vastu on kaebusi esitatud kohtutesse, kes on selliste juhtumite puhul võtnud kasutusele karmid meetmed. Kohustuslikuks on muudetud politseijaoskondades hawalati ruume katvate CCTV kaamerate paigaldamine. Lisaks tegutseb riiklik inimõiguste komisjon inimõiguste valvekoerana. Miks sellised juhtumid siis ikkagi päevavalgele tulevad? Riik peab võtma vastutuse nende vahendite kehtestamise eest, et tagada nende õiglus inimõiguste rikkumise ohvritele. Ja see peab rakendama ülemkohtu direktiivi politseikaebuste asutuse loomise kohta igas India osariigis.

Piinamise ja muu julma, ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise vastase konventsiooni võttis ÜRO Peaassamblee (UNGA) vastu 10. detsembril 1984 ja see jõustus 26. juunil 1987. 2017. aasta novembris võttis India õiguskomisjon oma 273. aruandes soovitas valitsusel konventsioon ratifitseerida. Komisjon esitas valitsusele ka uue piinamise tõkestamise seaduse eelnõu, mida pole veel vastu võetud.



Kuid ülemaailmse inimõiguste lepingu ratifitseerimine üksi ei ole imerohi piinamise hädade vastu. Politsei piinamise juhtumeid esineb endiselt kõigis 160 riigis, kes on lepingu ratifitseerimiseks kehtestanud piinamise seadused. Lõuna-Aasias on kinnipeetavate piinamise ja vangistuse tõttu surmajuhtumite arv jätkuvalt häirivalt kõrge – Pakistanis (mis allkirjastas konventsiooni 17. aprillil 2008 ja ratifitseeris 3. juunil 2010) ning Afganistanis (kirjutas konventsioonile alla 4. veebruaril, 1985 ja ratifitseeriti 1. aprillil 1987). Näiteks Hiina kirjutas konventsioonile alla 12. detsembril 1986 ja ratifitseeris lepingu kiiruga 4. oktoobril 1988. Ometi mõistetakse riik hukka kohutavate riiklike repressioonide eest kinnipeetavate ülekuulamisel ja poliitiliste eriarvamuste mahasurumisel. On ebaõiglane järeldada, et oleme selles osas halvimate hulgas, sest India ei ole veel piinamise tõkestamise seaduse eelnõu vastu võtnud.

Teisest küljest on aeg vaadata lähemalt politseitöö tegelikkust Indias. Äärepoolsete maapiirkondade politseijaoskondadel puudub isegi elementaarne tehnoloogia, kohtuekspertiisi abi ja materjalid kuritegude avastamiseks. Paljud neist asuvad signaalilõhe tsoonides, kus mobiiltelefonid vaevu töötavad ja internetiühendus on nõrk või puudub üldse. Teed on liikumatud. Üks suur politseijaoskond hoolitseb suurtes osariikides 70–80 küla eest. Kuritegevus lokkab. Hoonete infrastruktuur on paljudel juhtudel endiselt kehv ja elamiskõlbmatu – unustage ülekuulamis- või arestikambrid. Elu on seal nagunii piinamine, isegi kui 24 tundi vahi all hoitakse.

Tõsise tööjõupuuduse tõttu on India politseijõud tõsiselt ülekoormatud. Raske tööotsaga kaasneb jultunud poliitiline sekkumine. Tööstress on ülemäära suur ning elukvaliteet kehv ja demotiveeriv. Kuritegude avastamise määra kiireloomuline parandamine tekitab pidevat muret. Kahjuks kaotab see kõik politseil kannatuse, püüdes juhtumeid kiiresti kulminatsioonini viia.

Need ei ole taskutäis valmis vabandusi, nagu Daruwala soovitab, vaid kurnavad tingimused. Algeliste rajatistega rikkis infrastruktuur ei saa inspireerida kõrgetasemelist, valgustatud politseitööd. Kõik politseijaoskonnad peavad olema varustatud kaasaegsete mugavuste ja ühenduvustega. Hädavajalik on nüüdisaegne tehnoloogia ja seadmed, et edendada probleemideta ülekuulamist ja kuritegude avastamist. Politseijõude tuleb korrapäraste ajavahemike järel koolitada ja CBI peaks kahtlustatavate ülekuulamise kohta andma riigipolitsei töötajatele eriväljaõppe. Kuid enamasti ei saa neid täienduskursusteks säästa.

Töötamine tuvastatud, kuid kaua ootavate lünkade kallal kriminaalõigussüsteemis, mis võivad takistada piinamist – nagu korra ja korra eraldamine ja uurimistiivad politseijaoskondades, prokuratuuri tugevdamine ja õigusnõustajate pakkumine piirkonnapolitseis – võimaldab politsei järelevalvestruktuurid, et vähendada piinamist suurel määral. See võib kõlada irooniliselt, kuid pidev keskendumine politseitöö lihtsusele ja meetmetele politsei volitamiseks väljakujunenud vastutusraamistikus võib osutuda suurimaks sammuks selle praktika vähendamise suunas. Lõpuks peab politsei värbamisprotsess olema varustatud kaasaegsete psühhoanalüütiliste vahenditega, et vältida nende inimeste sisenemist, kellel on tera jõhkrus. See aitab süsteemi tuumast välja juurida piinamise instinkti.

ÜRO piinamise vastane konventsioon tuleb ratifitseerida kirjas ja vaimus. Kui me ei uuenda oma infrastruktuuri, suurendame oma suutlikkust ega tugevda oma politseijõude, on piinamise tõkestamise seaduse eelnõu vastuvõtmine lihtsalt järjekordne ametlik täitmine meie südametunnistuse vabastamiseks.

Kirjanik on endine IPSi ohvitser ja teabe keskvolinik