Emakeel peab olema õppevahend India kultuurilise mitmekesisuse ja pärandi säilitamiseks

Emakeel paneb tugeva aluse loovuse väljendumisele. Tuleb teha kõik endast olenev, et arendada loovust kujunemisjärgus.

Emakeel peab olema õppevahend India kultuurilise mitmekesisuse ja pärandi säilitamiseksEmakeel on väljendusvahend, kultuuri kandja. (Illustratsioon: C R Sasikumar)

Oleme uhked selle üle, et India on keeleline aare, riik, mida tunnustatakse laialdaselt oma erakordse keelelise ja kultuurilise mitmekesisuse poolest. Mitme keele paljusus ja kooseksisteerimine lisab meie riigile värvi ja elujõudu ning muudab selle ainulaadseks.

Mind häirib aga see, et me ei tee piisavalt oma rikaste emakeelte säilitamiseks. Valitsused peavad olema kahekordselt ettevaatlikud, kui nad võtavad vastu poliitikat, mis puudutab õppevahendit, eriti alg- ja keskkooli tasemel. Emakeel paneb tugeva aluse loovuse väljendumisele. Tuleb teha kõik endast olenev, et arendada loovust kujunemisjärgus.

Keel on intellektuaalse ja emotsionaalse väljenduse vahend. See on kultuuri, teaduslike teadmiste ja maailmavaate põlvkondadevahelise edasikandmise vahend. See on elutähtis, nähtamatu niit, mis seob minevikku olevikuga. See areneb koos inimese evolutsiooniga ja seda toidab pidev kasutamine. Lühidalt, meie keeled läbivad meie igapäevaelu kõiki tahke ja moodustavad meie tsivilisatsiooni aluse. Tegelikult on nad meie identiteedi, nii individuaalse kui ka kollektiivse, elujõuks. Nad mängivad olulist rolli inimestevaheliste sidemete loomisel ja tugevdamisel. Keelte loenduse andmetel räägitakse Indias emakeelena enam kui 19 500 keelt ja dialekti. Riigis on 121 keelt, mida räägib 10 000 või enam inimest.

Keeled pole kunagi staatilised. Nad arenevad ja kohanduvad sotsiaal-majandusliku miljööga. Nad kasvavad, kahanevad, muutuvad, ühinevad ja kahjuks surevad. Suur India luuletaja Acharya Dandi oli öelnud, et kui keele valgust pole olemas, kobame me pimedas maailmas. On äärmiselt masendav, et Indias on ohustatud 196 keelt. Peame võib-olla tagama, et see arv ei suureneks. Me peame oma keeli kaitsma ja hoidma ning parim ja ainus viis on neid pidevalt kasutada.

Olen alati rõhutanud meie keelepärandi kaitsmise ja säilitamise tähtsust. Me ei saa endale lubada, et kaotame pärandatud varanduse, oma kollektiivsete teadmiste ja tarkuse hoidla, mille oleme kogunud oma elujõulise tsivilisatsiooni pika teekonna jooksul. Kui keel väheneb, võtab see endaga kaasa terve teadmiste süsteemi ja ainulaadse vaatenurga universumi vaatamiseks. Traditsioonilised elatusviisid kaovad koos meie erioskuste, kunsti, käsitöö, köögi ja kaubandusega.

Keele säilitamine ja arendamine vajab mitmekülgset lähenemist. Peame alustama sellest, et muuta emakeel oma koolides õppevahendiks ja kindlasti ka algastmes. Mitmed eri ekspertgruppide poolt üle maailma läbi viidud uuringud on tuvastanud, et emakeele õpetamine hariduse algfaasis annab tõuke vaimu ja mõtte kasvule ning muudab lapsed loovamaks ja loogilisemaks.

UNESCO peadirektor Audrey Azoulay ütles oma sõnumis rahvusvahelise emakeelepäeva (21. veebruar) 2019 puhul: UNESCO jaoks väärib iga emakeel, et teda tuntaks, tunnustataks ja avaliku elu kõigis valdkondades rohkem esile tõstetaks. See ei ole alati nii. Emakeeltel ei pruugi olla rahvuskeele staatust, ametlikku keele staatust ega õppekeele staatust. Olukord võib viia emakeele devalveerumiseni ja pikemas perspektiivis selle lõpliku kadumiseni. Minu arvates on see õigeaegne ja oluline meeldetuletus.

On eksiarvamus, et ainult ingliskeelne haridus pakub kaasaegses maailmas kasvuvõimalusi. See ei ole tõsi. Ingliskeelseid riike, nagu Austraalia, Suurbritannia, Kanada, USA jne, on vaid käputäis. Sellised riigid nagu Hiina, Saksamaa, Prantsusmaa, Jaapan, Lõuna-Korea jne said inglise keele hariduseta väga hästi hakkama. Inglise keele oskus on kasulik, nagu ka teiste rahvusvaheliste keelte tundmine. Seda ei saa laiendada, et põhjendada emakeele asendamist inglise keelega, nagu mõned pooldavad. Seda saab hõlpsasti õppida sobivas etapis, kui emakeeles on tugev vundament.

Peame astuma konkreetseid samme selle nimel, et emakeel ei oleks algtaseme õppevahend, vaid võtaks ka kõik meetmed, et muuta see haldus-, pangandus- ja kohtumenetluste keeleks. Minu jaoks on see tõhusa demokraatia keskmes. Kaasava valitsemise eesmärgi saavutamiseks peame kõrvaldama olemasolevad keelebarjäärid. Kõikjal, kus on valitsuse ja avaliku liides, peaks see olema inimestele arusaadavas keeles.

Ma ei poolda seda, et me ei peaks oma lastele õpetama mitut keelt, mis on vajalik nende silmaringi laiendamiseks nii kirjandusest kui ka teadusest. Tegelikult on see India jaoks ülioluline, et rikastada oma tohutuid inimressursse ja saada täna ja tulevastel aastatel areneva teadmistepõhise majanduse liidriks.
1999. aastal võttis UNESCO vastu resolutsiooni mitmekeelse hariduse kohta ja soovitas kasutada hariduses vähemalt kolme keelt: emakeel(ed), piirkondlik või riigikeel ja rahvusvaheline keel. Oluline on aga tähele panna emakeele üliolulist rolli, mis, nagu UNESCO märgib, on teadmiste ja uuenduste allikas ning et emakeele oskus hõlbustab üldist õppimist ja teiste keelte õppimist. Hea meel on tõdeda, et uues riikliku hariduspoliitika eelnõus esitatakse mitmeid ettepanekuid kodukeelse ja emakeelse hariduse, hõimu- ja viipekeelse hariduse toetamiseks.

Muide, ÜRO on kuulutanud 2019. aasta rahvusvaheliseks põliskeelte aastaks, et säilitada, taaselustada ja edendada põlisrahvaste keeli. Meil Indias on mitmeid hõimukeeli, millest paljud on väljasuremise suunas.

Loodan, et üha rohkem inimesi hakkab oma emakeelt kasutama kodus, kogukonnas, koosolekutel ja asjaajamises. Rohkem inimesi peaks kirjutama luulet, lugusid, romaane ja draamasid india keeltes. Peame andma väärikuse ja uhkuse tunde neile, kes kõnelevad, kirjutavad ja suhtlevad neis keeltes. Peame julgustama indiakeelseid väljaandeid, ajakirju ja lasteraamatuid. Murdetele ja rahvakirjandusele tuleb pöörata piisavat tähelepanu. Keelest peaks saama kaasava arengu katalüsaator. Keele edendamine peaks olema hea valitsemistava lahutamatu osa. Swami Vivekananda ütles kord, et keel on rahva arengu peamine vahend ja indeks.

Meie keeled peavad olema vahendiks masside mõjuvõimu suurendamiseks. Rajya Sabhas on sätestatud, et selle liikmed saavad end väljendada mis tahes 22 keeles. Ülemkohus otsustas hiljuti teha oma otsused kättesaadavaks kuues India keeles. See on positiivne samm keelebarjääride kaotamise ja õiguskaitsele võrdse juurdepääsu tagamise suunas.

Rahandusministeerium otsustas korraldada piirkondlikes maapankades töötamise eksamid lisaks inglise ja hindi keelele 13 piirkondlikus keeles. Raudtee- ja postiosakonnad hakkasid oma eksameid läbi viima osariikide ametlikes keeltes. Meie keelte kaitsmiseks ja kasvatamiseks tuleb teha palju julgeid otsuseid.

Indias on maailma suurim noorte arv, 65 protsenti selle elanikkonnast on alla 35-aastased. Peame innustama seda energilist põlvkonda hoidma elus oma emakeelt ja murdeid. Peame õpetama oma lapsi armastama keeli ja varustama neid kaitsma ja toitma ilusat keelte pärandit, mille oleme oma esivanematelt saanud. Selle kiire ja tõhusa mittetegemine toob kaasa tõsised tagajärjed meie ainulaadse kultuurilise identiteedi säilimisele. Me ei saa endale lubada kahetseda seda järjekordse vahelejäämisena
võimalus.

Kasvatagem emakeelt. Laske loovusel õitseda täiel rinnal. Emakeel on väljenduse hing.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 22. novembril 2019 pealkirjaga „Meie enda sõnadega”. Kirjanik on India asepresident.