India jaoks ei saa midagi hullemat olla, kui jäljendada Hiina nüüdseks ümberpööratud ühe lapse poliitikat

Poonam Muttreja kirjutab: Kuigi India on suutnud oma rahvaarvu kasvu pidurdada, jätab meie pereplaneerimisprogramm palju soovida.

India ei pea muretsema rahvastiku kasvu vähendamise pärast

India saavutuste tähistamiseks rahvastikurindel on palju põhjuseid. Meie summaarne sündimuskordaja (TFR) on 2,2 – veidi kõrgem kui asendustase 2,1, mis on olukord, kus paari asemele tuleb kaks last. Kakskümmend viis osariiki 28-st ja kuus kaheksast TÜ-st ja enamikus linnapiirkondades teatasid, et asendus-TFR on 2,1 või vähem.

Kui olime esimene riik maailmas, kes käivitas riikliku pereplaneerimise programmi 1952. aastal, siis selle esimest 25 aastat iseloomustas ebaselge rakendamine. Rasestumisvastaseid vahendeid peale naiste steriliseerimise oli vähe. Seejärel osutus hädaolukorra 21 kuud aastatel 1975–1977 hukatuslikuks. Pereplaneerimise laagrites viidi läbi meeste sundsteriliseerimine ning stiimulid ja karistused viisid sundimiseni eesmärkide saavutamiseks. See põhjustas avalikkuse pahameele, mis aitas kaasa Indira Gandhi juhitud Kongressi valitsuse kukutamisele.

Kaks aastakümmet hädaolukorra ja rahvusvahelise rahvastiku- ja arengukonverentsi vahel 1994. aastal oli raisatud periood. ICPD programmile allakirjutanuna tunnistas India ametlikult, et reproduktiivõigused ja sooline võrdõiguslikkus on rahvastiku stabiliseerimisel üliolulised. 2000. aasta riiklikus rahvastikupoliitikas rõhutati, kui oluline on võimaldada naistel määrata oma pere suurus, ja loobuti steriliseerimise eesmärkidest.

Kuigi India on suutnud oma rahvaarvu kasvu pidurdada, jätab meie pereplaneerimisprogramm palju soovida. Esiteks ei ole naiste heaolu täielikult tagatud. 2014. aasta novembris suri traagiliselt 16 noort naist ja paljud jäid Chhattisgarhi osariigis Bilaspuri rajoonis massisteriliseerimislaagris pärast torude eemaldamist kriitiliselt haigeks.

Perekonna planeerimise koorem langeb peaaegu täielikult India naistele. NFHS-4 andmetel läbis aastatel 2015–2016 steriliseerimise 36% abielus naistest vanuses 15–49 aastat, samas kui 15–54-aastastest abielus meestest oli vähem kui 1%. Kondoome kasutab vähem kui 6% meestest.

Abielus naiste seas on suur vajadus rasestumisvastaste vahendite järele ja paaride rasestumisvastaste vahendite valik on piiratud. Lisaks steriliseerimisele on rahvatervise süsteemis saadaval vaid viis rasestumisvastast meetodit. 1994. aastal Indias erasektoris kasutamiseks heaks kiidetud süstitavad ravimid lisati riiklikku tervishoiusüsteemi alles 2017. aastal ehk 23 aastat hiljem.

Kuid vaatamata nendele lünkadele langeb India sündimuskordaja. Miks siis mõned poliitikud ja osariigid, nagu Assam, UP ja Lakshadweep, nõuavad kahe lapse poliitikat? See näitab halba arusaama sellest, mida on vaja rahvastiku stabiliseerimiseks. Kerala ja Tamil Nadu on näidanud, mida on vaja teha: tagada põhiteenuste pakkumine, edendada tüdrukute kooliminekut ja parandada naiste arenguvõimalusi.

India jaoks ei saa midagi hullemat olla, kui jäljendada Hiina nüüdseks ümberpööratud ühe lapse poliitikat. Arvestades riigi tugevat poegade eelistust, on see kaasa toonud kallutatud naiste ja meeste suhte ning suurenenud soopõhiseid aborte. Hiina seisab praegu silmitsi demograafilise katastroofiga, millega kaasneb rahvastiku vananemine ja tööjõu vähenemine.

India ei pea muretsema rahvastiku kasvu vähendamise pärast. Tervisemõõdikute ja -hindamise instituut on prognoosinud, et India TFR langeb 2100. aastaks 1,3-ni. Peame aga muutma oma pereplaneerimisprogrammi tõhusamaks, mis vajab kolme tegevust. Esiteks vabanege väärarusaamadest vasektoomiate ja seoste kohta mehelikkusega. Teiseks seadke esikohale naiste agentuur, andes neile võimaluse valida, kas, millal ja kui palju lapsi nad tahavad. Lõpuks edendage valikuvõimalusi ja loobuge igasugusest sunniviisist. Tervishoiuministeerium teatas 2020. aasta detsembris ülemkohtus antud vastuses, et on 'ühemõtteliselt' vastu sellele, et paaride laste arvule piiranguid kehtestataks, et rahvastikku 'kontrollida'. Sellepärast on kahe lapse normile tuginemine vähe mõttekas.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 4. juulil 2021 pealkirjaga 'Kahe lapse normi absurdsus'. Kirjanik on India Rahvastikufondi tegevdirektor