Üks rahvas, üks politsei on reform, mis on ammu hilinenud
- Kategooria: Veerud
Prakash Singh kirjutab: Mitu osariigi valitsust on vastu võtnud politseiseadusi, mis on vastuolus ülemkohtu otsusega politseireformide kohta. Ka keskus pole suutnud näidisseadust seadustada.
India valitsus on viimasel ajal rääkinud ühest riigist, ühest toidukaardist, ühest riigist, ühest registrist, ühest riigist, ühest gaasivõrgust ja isegi ühest rahvast, ühest valimisest. Need ideed on kiiduväärt ja aitaksid kaasa integreeritud skeemile erinevates rajatistes ja võrgustikes üle kogu riigi. Sama rajatise erinevad reeglid riigi eri piirkondades võivad olla üsna mõistatuslikud. Ühtsuse püüdmisel tuleks siiski arvestada kohalike tegurite ja eripäradega. Kuni piirkondlikke iseärasusi säilitatakse ja tunnustatakse, on sama süsteem üldjoontes teretulnud.
Politseiasjades seisame aga täna silmitsi olukorraga, kus iga riik kehtestab erineva politseiseaduse. Need seadused võetakse vastu väidetavalt kooskõlas Riigikohtu 22. septembril 2006 antud politseireformi juhistega. Nende seaduste analüüs näitab aga, et nende seaduste eesmärk on anda kehtivale korraldusele seadusandlik kate ja sellega mööda hiilida. õiguslike suuniste rakendamine. Kaheksateist osariiki on juba vastu võtnud politseiseadused. Meil on käimas üks riik, mitu politseitegevust. Miks selline dihhotoomia? Miks on keskus suhtunud ükskõikselt sellesse, et kogu riigi jaoks oleks ühtne politseiseadus?
Varsti pärast ülemkohtu juhiseid politseireformide kohta tuli siseministeeriumi politseiseaduse eelnõu koostamise komitee, mida juhtis endine peaprokurör Soli Sorabjee, välja 2006. aasta näidispolitseiseadusega. India valitsus oleks pidanud vastu võtma seaduse. tuginedes käesolevale näidispolitseiseadusele selliste muudatustega, mida ta vajalikuks pidas, ja riigid oleksid pidanud selle mutatis mutandis vastu võtma. See oleks taganud ühtse politseistruktuuri kogu riigis. Seda ei juhtunud. Keskus on tegelenud näidispolitseiseaduse vastuvõtmisega.
Mitmed osariigid on kesksete juhiste või direktiivide puudumisel võtnud vastu oma politseiseadused, rikkudes räigelt ülemkohtu juhiseid. Harish Salve esitas nende osariikide vastu põlguse avalduse, kuna vastuvõetud seadused on vastuolus põhiseaduse miinimumnõuetega, mida riik peab täitma vastavalt põhiseaduslikule garantiile, nagu seda tõlgendas see auväärne kohus Prakash Singhi kohtuasjas. Petitsioon jääb pooleli. Riigikohus ei ole seletamatutel põhjustel saatnud ühelegi osariigile põlgusmärget politseireformi juhiste täitmata jätmise eest.
Põhiseaduse artikkel 252 annab parlamendile õiguse anda seadusandlust kahe või enama riigi jaoks nõusoleku alusel ning sätestab, et sellist seadust kohaldatakse nõusoleku andnud riikide suhtes ja kõigi teiste riikide suhtes, kes on selle vastu võtnud nende nimel vastu võetud resolutsiooniga. koda või, kui on kaks koda, iga selle osariigi seadusandliku kogu koda. Vähim, mida India valitsus oleks saanud teha, oli TÜ-de jaoks seadusandlus ja seejärel domineerida samalaadsete seaduste vastuvõtmisel osariikides, kus tema partei oli võimul. Nii oleksime saavutanud teatava ühtsuse 10–12 osariigis. Sarnase seaduse vastuvõtmist teistes osariikides oleks võinud ergutada, sidudes nende vastuvõtmise osariikidele kättesaadavaks tehtud moderniseerimistoetustega.
Kahjuks ei ilmutanud ei keskjuhatus ega riigi satraabid sellist kavatsust, rääkimata vajaliku visiooni ilmutamisest. Pole ime, keiserliku võimu loodud arhailine politseistruktuur kummitab meid jätkuvalt ja annab meile aeg-ajalt ahistavaid hetki, mil politsei ei suuda täita rahva demokraatlikke püüdlusi.
1861. aastal vastu võetud politseiseadus kehtis peaaegu kogu India kohta. Koloniaalvalitsus oli seisukohal, et politseiteenistuse, masinavärgi ja töö tingimused peavad kogu Indias olema üsna ühtsed. Lord Curzoni 1902. aastal ametisse nimetatud politseikomisjon leidis, et 1861. aasta V seadust ei kohaldata Madrase ja Bombay provintsides – seepärast soovitas see seadus ka nendes provintsides jõustada. Aja jooksul võtsid riigid vastu oma politseieeskirjad/käsiraamatud, kuid need kuulusid põhiliselt keskse seadusandluse raamistikku. See on masendav mõte, kuid britid näitasid selles asjas suuremat visiooni ja ettenägelikkust.
Vahepeal kõnnime ühest kriisist teise. Viimasel ajal nägime Mumbai politseikomissari ebasündsat vaatemängu, kes süüdistas osariigi siseministrit politsei kasutamises väljapressimise vahendina. Lääne-Bengalis on politsei olnud Trinamooli kaadrite tumm pealtvaataja, kes ründab neid, kes hääletasid nende partei vastu. Keskus kaitses fiati kaudu kõiki BJP MLA-sid. Tavaliselt oleks selline kokkulepe pidanud toimuma osariigi valitsusega konsulteerides ja kaasatud. CBI nelja kõrgema TMC juhi vahistamine võis olla õigustatud, kuid selle ajastus tekitas tõsiseid kahtlusi.
Tagantjärele mõeldes oli võib-olla viga kopeerida põhiseadusesse 1935. aasta India valitsuse seadusest pärit võimude jaotus keskuse ja osariikide vahel. Põhiseaduse asutajaid selles süüdistada oleks aga vale. Nad ei osanud ette näha, et aja jooksul muutub politseitöö nii keeruliseks, poliitika nii häguseks ja et keskosariigi suhted on suure pinge all.
Mis on väljapääs? Parim variant oleks, kui kesk- ja osariikide valitsused austaksid teineteise muru kooperatiivse föderalismi vaimus. Kui seda ei juhtu, oleks ehk vaja põhiseaduse seitsmendas ajakavas volituste jaotust värske pilguga vaadata.
See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 30. juulil 2021 pealkirjaga „Kus üks rahvas, üks politsei”. Kirjanik, pensionil politseijuht, on politseireformide kampaaniat teinud üle kahe aastakümne.