Pakistani Sadequain ja Ahmad Faraz pooldasid tihedamat sidet Indiaga

Sihikindlad ja tahtejõulised ning meeldivad ja mittemeeldivad Sadequain ja Ahmad Faraz olid uhked oma kunstiliste saavutuste üle.

Kuulus maalikunstnik Sadequain (L) ja luuletaja Ahmad Faraz. (Allikas: Wikipedia)

Sadequaini ja Ahmad Farazi postuumne Nishan-i-Imtiaz taaselustas mu mälestused nendest legendidest, kellega sain tuttavaks kahe Pakistani lähetuse ajal. Amrohas sündinud Sadequaini (1930-1987) peetakse üheks Pakistani kuulsaimaks maalikunstnikuks ja kalligraafiks. Oma 90. sünniaastapäeva meenutavas hiljutises artiklis kirjutas Raza Naeem, et Sadequain on Pakistani kunsti- ja kultuurivaldkonnas nelja andeka nime hulgas.

Tutvusin Sadequainiga vahetult pärast Islamabadi saabumist 1978. aastal oma esimesel lähetusel Pakistani ühise sõbra Naeem Jaani majas. Minu esialgne tutvustus tema kunstiga toimus Naeem Jaani elutoa uste klaaspaneelidel julgelt eksponeeritud nelja alasti nümfi maalide kaudu, mis kujutasid aastaaegu. See äratas rohkem tähelepanu, kuna iga figuuri kehal oli strateegiliselt paigutatud kaks laia musta triipu. Need triibud olid perenaise panus, kes tundis, et kolme kasvava tütre puhul on vaja säilitada dekoori element. Meie sõprus kasvas minu järgmise nelja aasta jooksul.

Ühel korral otsis ta minult abi oma külaskäigul Indiasse, kus ta osales näitusel. Tema taotlus oli kolmekordne: kohtumine peaminister Indira Gandhiga, India valitsus peaks maksma tema rongipileti eest Delhist Amrohasse ja et PWD külalistemaja tuleks talle reserveerida, kuigi ta ei jääks sinna. Tema rahvusvahelise reisi lennupileti Delhi ja Islamabadi vahel hoolitseks ise. Iga palve tulenes tema lapsepõlvemälestustest. Olles broneeritud PWD külalistemajas, kus tal lapsena mängimist takistati, kuna talle öeldi, et seal elavad ainult tähtsad inimesed, soovis ta oma uut positsiooni oma sünnikoha inimestele, sugulastele ja sõpradele eksponeerida. Tagasi tulles tänas ta mind kõigi tema soovide täitmise eest, kuid lisas, et kahetseb seda väga. Peaminister Indira Gandhi kutsus ta varahommikusele koosolekule, kuid kuna sel tunnil polnud kohal ühtegi fotograafi, ei saanud peaministriga pilti teha.

Sadequain, sage külaline meie majas Islamabadis, tegi minu naisest portree, mis on sellest ajast alates meiega kaasa reisinud kõikidele meie postitustele. Üks kunstikriitik ütles mulle, et Sadequain on teinud väga vähe portreid. Sadequaini nimetati mõnikord Pakistani M F Hussainiks. Kui Hussain sellest teatati Karachis, vastas ta, et soovib, et teda kutsutaks India Sadequainiks. Sadequain ütles mulle, et see oli parim kompliment, mis talle tehtud on.

Ahmad Faraz (1931-2008), üks Pakistani kuulsamaid urdu luuletajaid, oli sõjalise ja autoritaarse valitsemise äge kriitik. Ta oli erinevatel puhkudel vangis ja pagendati. India urdu luuletaja Mahinder Singh Bedi Sahar oli meie vahel ühine lüli. Minu esimese ametiaja jooksul Pakistanis käis Bedi mitu korda kirjandusüritustel osalemas. Farazi sõnul kohtles Bedi teda nagu poega. Arutelude käigus tekkis idee välja anda raamat Mahinder Singh Bedi valitud teostest. Pärast Benazir Bhutto võimuletulekut määrati Faraz valitsuse kirjastuse esimeheks. Minu raamatu eessõnas mainiti, et see raamat sai teoks ainult tänu tema sihikindlale pingutusele.

Minu viimane kohtumine Ahmad Faraziga oli minu hüvastijätu vastuvõtul. Ta jäi lõpuni ja luges rõõmustavatele külalistele ette mõned oma urdu paarid. Üks neist, mille ta kohapeal koostas, mainis, et ma sündisin kümme aastat pärast teda, kuid meie sünnilinnad Kohat ja Peshawar olid üksteisest vaid 50 miili kaugusel.

Sihikindlad ja tahtejõulised ning meeldivad ja mittemeeldivad Sadequain ja Ahmad Faraz olid uhked oma kunstiliste saavutuste üle. Mõlemad pooldasid kontaktide tihenemist Indiaga kunsti ja kultuuri vallas.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 26. augustil 2020 pealkirja all 'Maalikunstnik ja luuletaja'. Kirjanik oli India ülemkomissar Pakistanis (1992-1995) ja India peaministri erisaadik (2005-2014).