Platon ja sofistid: argumendid nõrkade poolt

Kategooria: Veerud

Tänu Platonile taunitud sofistid võisid olla esimesed ühiskonnareformijad.

Platon oli sofistide kinnisideeks. Platoonilistes dialoogides esineb või mainitakse arvukalt sofiste. Ja Platon nimetas isegi paljusid dialooge (Protagoras, Gorgias, Hippias jne) sofistide järgi. Teame umbes kahekümne kuue sofisti nimesid ja vähemalt mõnda detaili. Kuigi sofistidelt ja nende kohta on olemas mitmesuguseid fragmente ja kirjutisi ja biograafiaid ning muid teoseid, elavad sofistid meie populaarses kujutluses edasi just nende Platonis esinemise ulatuse ja Platoni iseloomustuse tõttu. Ja see iseloomustus pole sugugi soodne.

Platon räägib sofistidest kui rikaste noorte meeste kiskjatest, kui meestest, kes müüvad voorust, kui lihtsalt vooruste jaemüüjatest. Neid esitletakse kui neid, kes saavad kasu raskustest õige ja vale eristamisel. Ja muidugi on tänaseni säilinud mulje, et sofistid on võltsfilosoofid, võltsid, targad, kes tegelevad pigem arvamuste duplikaatide kui tõeliste tõekaupadega.

Platoni sõnade kohaselt tulid need kaabakad – enamasti välismaalased – jõukasse Ateenasse, Kreeka kultuurilisse ja intellektuaalsesse keskusesse, parasiitidena selle rikkuse, prestiiži, kaunite poiste ning elava ja mitmekesise avaliku elu vastu. Ta näib vihjavat, et kui poleks olnud kuulsusrikast Ateenat, poleks olnud sofistide katku.

Viimastel aastakümnetel on Platoni kujutamise haare hakanud lõdvenema, suures osas feminismi tõttu. Näiteks avaldas Susan Jarratt raamatu pealkirjaga 'Rereading the Sophists', milles ta analoogis sofistide marginaliseerimise peavoolu konservatiivse filosoofia poolt naiste marginaliseerimisega peavoolu, patriarhaalse filosoofia poolt. Need olid häirivad, antiloogilised, relativistlikud jne. Ta tõstab esile ka viisi, kuidas sofistide pakutud õpetused – täpsemalt retoorika ja veenmiskunsti koolitus – olid demokraatia edu jaoks väärtuslikud, olles alati oligarhiliste ja türanniliste jõudude piiramisrõngas. Veelgi silmatorkavam oletab Jarratt, et võime näha sofisti Gorgiast kui protofeministi.

Gorgiasel, ühel kuulsaimal sofistil, oli demonstratiivne osa oma retoorikast pealkirjaga Encomium of Helen. See läks üsna vastuollu sotsiaalsete normide teraga, täpsemalt Trooja sõja tõttu kollektiivsesse teadvusesse sisseehitatud laialdaselt aktsepteeritava naistevihaga. Helen, keda Gorgias kiidab, on kurikuulus Trooja Helen, kelle müütiline ilu oli kreeklaste ja troojalaste vahelise kohutava sõja põhjuseks. Helenit süüdistati veresaunas üldiselt. Patriarhaadi kultuuris ja misogüünia sotsiaalses keskkonnas vabastab Gorgias Heleni igasugusest süüst ja, vastupidi, liigub tema kaitsmiselt tema kiitmisele.

Ka muul viisil panid sofistid aluse sotsiaalsetele muutustele. Peaaegu kõik sofistid kritiseerisid tavanorme ja halvustasid inimeste seadusi meelevaldsete sotsiaalsete erinevuste (aristokraatia, aadel jne) kehtestamise eest, kui loodus ise seda ei teinud. Nende hulgas oli ka orjuse institutsioon, mille vastu esimene teadaolev otsekohene Vana-Kreeka abolitsionist oli sofist.

Teine ühiskondlik nähtus, mis inimesi aheldades hoidis, olid gildid ja kastid, et pojad peavad oma isade tööd tegema. Gildide ja kastide vastu suunatud sotsiaalreform, mille aluseid sofistid kõigutasid, oli ilmselgelt omamoodi luba poegadele oma isasid mitte austada – see tähendab sõnakuulmatuks jääda. Siin võis tekkida liialdus, et sofistid õpetavad poegi oma isasid peksma, sest see oleks täpselt selline ebaheategevuslik reaktsiooniline propaganda, mida võiksime oodata uuenduste ja sotsiaalsete reformide vastastelt jõududelt.
Mõelge selles valguses aristokraatliku näitekirjaniku Aristophanese sageli viidatud väljendile, et sofistid püüavad nõrgemat argumenti tugevamaks muuta. Sellest järeldub, et nõrgem argument on vale argument ja seega on sofistid spetsialiseerunud petmise kunstile. Kuid sellel fraasil on ka sotsiaalne esitus. See tähendab, et sofistid muudavad nõrgemate argumendid tugevamaks; Sofistid muudavad nõrgemate argumente tugevamaks. Arvestades kiiret ja ülekaalukat negatiivset reaktsiooni, mida sotsiaalreform kipub esile kutsuma konservatiivsetes, kastistlikes ja patriarhaalsetes ühiskondades, ei üllataks mind, kui mõned sofistid püüdsid algselt koolitada Ateena ühiskonna nõrgemaid kihte retoorika ja retoorika alal. veenmine, et nad saaksid kohtutes, assambleedes või muudel sotsiaalsetel, juriidilistel või poliitilistel foorumitel enda eest seista.