Paavst Franciscuse kriitika kapitali ja õigluse propageerimise suhtes teeb ta kommunistidele armsaks

Paavsti meelerahu taga on veendumus, et usu ülesanne on armastada, mitte verevalumeid.

Paavst Franciscus religioonidevahelisel rahutseremoonial Santa Maria basiilikas Aracoelis, Roomas teisipäeval, 20. oktoobril 2020 (AP Photo/Gregorio Borgia)

Huvitav, kas katoliku kirik on piisavalt küps, et hinnata oma kõrgeima paavsti sõnu. Kuid ustavate kogukonnal ei pruugi olla kerge neid tagasi lükata.

See kirjanik ei ole kristlane, vaid materialist, kes ei usu ei jumalasse ega ühtegi religiooni. Kuid ma austan tõeliselt ustavaid kõigis religioonides. Paavst Franciscus tõmbab minusuguseid kommuniste mitmel viisil ligi. Ta on vaimne õpetaja, kes on näidanud end osava vana keemia ümberkirjutamises kommunismi ja usuliste veendumuste vahel.

Maailm on jälginud paavst Franciscuse sõnu ja tegusid alates sellest, kui ta 2013. aastal katoliku usu Püha Tooli okupeeris. Tema mure õiglase ja õiglase ühiskonna pärast on käegakatsutav. Ükskõik, milline on parema maailma ihaldajate väljavaade ja filosoofia, avab ta konsensuse võimalused.

Hiljuti Vatikanis avaldatud entsüklikas Fratelli tutti kuulutas paavst ühemõtteliselt, et kõik turukapitalismi maagilised teooriad on läbi kukkunud, sealhulgas selle hüpnotiseeriv lubadus alla nirisemisest. Oma 2013. aasta apostellikus manitsuses 'Evangeeliumi rõõm' kirjeldas paavst seda teooriat kui müüti. Ta ütles, et nirisetav lubadus ei suuda lahendada neoliberaalsete reformide tekitatud uut tüüpi vägivalla ja ebavõrdsuse probleemi. Vatikani ajakirjas L’Osservatore Romano avaldatud uus entsüklika, mis toodi välja pärast COVID-19 sulgemist, on juba mõjutanud paljude mõtlemisprotsesse ja mõtteviisi. Jeesuse rõhuasetus alandatutele ja vaevatutele leiab kõlapinda paavsti seisukohast.

2015. aasta teoses Laudato si kirjeldas ta globaliseerumisest tulenevat majanduslikku ebaõiglust. See muutis mikroskoopilise vähemuse rikkamaks, samal ajal kui enamik vaeseid tõrjuti peavoolu ühiskonnaelu äärealadele. See, ütleb paavst, on suur ülekohus. Ta ei kõhelnud väitmast, et maa ressursid kuuluvad kogu inimkonnale ja rikastel pole nende üle erilist omandit ega võimu. Paavst Franciscus on rääkinud ebaõiglusest, mida kapital ühiskonna haavatavatele osadele jagab. Ameerika paremäärmuslased on ta Vatikanis kommunistiks tembeldanud. Paavst vastas väitega, et ta ei ole kommunist, kuid kui nad räägivad õigeid asju, kinnitab ta neid.

See, mis paavsti sõnumis alati kõlab, on tema pidev mure maailma tuleviku pärast. Kolmandas entsüklikas ütleb ta, et sõda ei saa õigustada. See on märkimisväärne ka selle poolest, et paavst lükkab tagasi Kiriku kaua valitsenud õigustatud sõja kontseptsiooni. Sõjatööstuskompleks, mis tõstab vaidlusi tekitavaid küsimusi, et toita relvakaubandust, õhutada vaenu ja õhutada sõda, ei nõustu kunagi sellise seisukohaga. Trumpi administratsioon ja parempoolsed vabariiklased on talle vastu.

Paavsti meelerahu taga on veendumus, et usu ülesanne on armastada, mitte verevalumeid. 2019. aastal, kui ta Egiptuses Al Azharis sunniitide-moslemi juhtidega arutledes, kirjeldas ta seda inimvendluse kohtumisena. Sama meelega on ta lähenenud ka migrantide probleemidele. Äärmusliku natsionalismi ja vihkamise jõududele on ta selgeks teinud Kiriku suhtumise – sellise, mis on lahknemine aegadest, mil kirik nende jõududega koostööd tegi.

Pärast pandeemiat püüab inimkond maailma uuesti üles ehitada. Isegi siis arvavad mõned inimesed suure tõenäosusega, et kapitalismi näidatud tee on ainus tee. Kuid see on tee, kus katastroof varitseb igal nurgal – oleks vale mitte näha kliimamuutuste, globaalse soojenemise ja pandeemia leviku taga kapitalismi jõude.

On enesetapp loota, et vanade jõustruktuuride varjus tärkab uus elu. Uus aeg nõuab uusi mõtteid ja ideid. Ideoloogiate ja religioossete õpetuste tulevik sõltub nende vastusest neile väljakutsetele. Just sellele platvormile siseneb paavst Franciscus, pöördudes meie kõigi kui vendade ja õdede poole. Ta teeb teistsuguseks tema lõpmatu ja tingimusteta armastus. Sellepärast, kuigi ma pole usklik, tunnen ma teda armastavat.

Paavst ei kõhkle selle juhina kahtluse alla seadmast suhtumist, mida kirik on paljude sajandite jooksul omanud. Eeldame, et teda juhib soov juhtida Kirikut ja usklikke mööda muutuva maailma pulsse. Muidugi on ta silmitsi kriitikaga – ja teeb seda ka edaspidi. Tema seisukoht homoseksuaalsuse suhtes ei ole leidnud tema karja täielikku toetust. Kuid LGBT-kogukonnale osaks saanud alandus tuleb välja öelda. Sõnumid universaalsest vendlusest ei saa aidata parandada mineviku vigu. Neid sõnumeid peab teavitama õiglustunne – ja selles peitub paavst Franciscuse tähtsus.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 5. novembril 2020 pealkirja all 'Täielik Marx paavst Franciscusele'. Kirjanik on CPI riikliku nõukogu sekretär ja Rajya Sabha parlamendiliige