Õigus olla üksi jäetud

Privaatsus ei puuduta ainult Aadhaari ega andmekaitset; see on inimeste vabade valikute laskmine

Ühiskonnas, kus täiskasvanud ei pruugi enamikku neist valikutest teha oma vabast tahtest (kas perekonna, kasti või ühiskonna surve tõttu), on loomulik, et privaatsuse mõiste tundub arusaamatu. (Esinduslik)

Esimene asi, mida Indias privaatsusest rääkides teada tuleb, on see, et enamik elanikkonnast ei saa alati aru, mida see tähendab. See on kohati segaduses häbiga. See on segaduses ka emotsioonidega, mida tunneme, kui teeme midagi, mis ei vasta meie standarditele või meie arusaamale, mis on õige. Tänapäeva India keeltes ei näi olevat täpset sõna, mis kajastaks privaatsuse tähendust; need on tavaliselt mingid variatsioonid sõnadest, mis tähistavad isolatsiooni, intiimsust või salastatust, vihjates taas kontseptuaalsele segadusele. See selgitab paljude inimeste reaktsioone, kes mõtlevad, mis on privaatsus, sest neil pole nagunii valitsuse eest midagi varjata.

Privaatsus ei seisne aga ainult millegi varjamises või saladuses hoidmises. See on oma olemuselt õigus olla üksi jäetud. See ei tähenda, et inimene taandub ühiskonnast. See on ootus, et ühiskond ei sekku inimese tehtud valikutesse seni, kuni need ei kahjusta teisi. See tähendab, et inimese õigus süüa kõike, mida ta soovib, õigus juua seda, mida ta valib, õigus armastada ja abielluda, kellega valida, kanda seda, mida ta valib, on muu hulgas õigused, millesse riik ei saa sekkuda.

Ühiskonnas, kus täiskasvanud ei pruugi enamikku neist valikutest teha oma vabast tahtest (kas perekonna, kasti või ühiskonna surve tõttu), on loomulik, et privaatsuse mõiste tundub arusaamatu. Kui olete üles kasvanud ühiskonnas, kus kõik, mida teete, on kellegi teise dikteeritud ja sõnakuulmatuse hind on kõrge, kõlab vabadus valida, mida sellistes olulistes asjades tahate, fantaasiana. Kuid levinud on ka eksiarvamus, et India mittehea järjega inimesed ei tea privaatsust ega hooli sellest. Miljonid mehed ja naised tõrjuvad iga päev oma perede ja kogukondade rõhuva haarde vastu ning võitlevad vabaduse eest teha oma valikuid. Neil ei pruugi olla õiget sõna selle kohta, kuid nad loovad endale ruumi privaatsusõiguse kasutamiseks.

Just selles kontekstis tuleb aru saada Riigikohtu istungitest eraelu puutumatusele. Kuigi üheksast kohtunikust koosnev kohtukoosseis on moodustatud selleks, et otsustada, kas Aadhaari juhtumi konkreetses kontekstis on põhiseadusega kaitstud põhiõigus eraelu puutumatusele, on eraelu puutumatuses palju rohkem mõõtmeid kui lihtsalt andmekaitse või riigipoolne järelevalve. Põhiseaduses sätestatud ja kaitstud põhiõigus eraelu puutumatusele tähendaks, et kõigil inimestel on õigus olla riigi poolt rahule jäetud, välja arvatud juhul, kui sellist sekkumist tingib õiglane, mõistlik ja õiglane seadus.

Üheksaliikmeline kohtukoosseis oli vajalik eelkõige seetõttu, et kuigi mitmes kohtuotsuses on leitud, et on olemas tavaõigus privaatsusele (mis on nõutud teiste isikute ja üksuste vastu), oli kahtlus, kas sellist õigust saab nõuda valitsuse vastu. Ilmselgelt ei kasuta põhiseadus sõna privaatsus, vastasel juhul me neid kuulamisi ei korralda. Kus siis põhiseaduses koha leiab õigus privaatsusele?

Vastama, et tuleb süvitsi minna, mida mõeldakse põhiõiguse all. Nende põhiosas võib öelda, et sellised õigused on põhiseadusega tõmmatud jooned, mis määravad piirid valitsuse tegevusele. Avaldaja kaitsjad on väitnud, et sellised piirid viitavad paratamatult sellele, et põhiseadus tagab üksikisikule õiguse olla riigi poolt üksi isikliku valiku küsimustes. Nad on väitnud, et varasemad otsused kohtuasjades MP Sharma vs Satish Chandra (1954) ja Kharak Singh vs State of UP (1962) tugineti põhiõiguste kitsale ja pedantsele tõlgendusele – lähenemisviis, mille ülemkohus on alates aastast kõrvale lükanud. 1970. aastad.

Liidu valitsus on väitnud, et tema arvates ei ole õigus eraelu puutumatusele põhiseadusega kaitstud põhiõigus. Riigi peaprokurör K.K. Venugopal on väitnud, et kuigi õigust eraelu puutumatusele võib kaitsta tavaõigusena või selle mõne elemendina mõne teise põhiõiguse osana, ei saa seda iseenesest tagada põhiõigusena. Liidu valitsuse ja seda toetavate osariikide valitsuste argumendid on lähtunud põhiseaduse originaalsest tõlgendusest – et eraelu puutumatust ei olnud kunagi kavandatud kodanikele kättesaadavaks põhiõiguseks. Arvestades Riigikohtu hiljutist lähenemist, kus ei ole kõhklev kalduda kõrvale põhiseaduse kitsast tõlgendusest, kui olukord seda nõuab (näiteks kohtunike ametisse nimetamine), võib-olla ei leia see lähenemine kuigi palju kohtunike poolehoidu.

Palju murettekitavam on väide, et privaatsus on vaid heal järjel ja eliidi pärusmaa ning selle kaitsmine seaduste ja õiguslike institutsioonide kaudu võib takistada arengut ja vaesuse leevendamist. See mitte ainult ei mõista valesti, mida tähendab õigus privaatsusele, vaid ka alatähtsustab selle rolli, mis võimaldab inimestel teha vabasid valikuid. See on argument paternalistliku ja patriarhaalse riigi kohta, mis teab, mis on sulle hea, ja ei lase sul teha oma valikuid. Samuti on see vastuolus põhiseaduses sätestatud piiratud valitsuse eetosega.

Riigikohtu üheksaliikmeline kohtukoosseis, mis leiab, et põhiseadus tagab õiguse eraelu puutumatusele, lahendab aga vaid ühe küsimuse – et riigi sekkumise korral on tagatud õigus eraelu puutumatusele. Mil määral saab seda õigust nõuda ja millistel asjaoludel lubada riigil sekkuda, tuleb otsustada iga juhtumi puhul eraldi. Maksimaalselt võib kohtuotsuses välja tuua põhimõtted, millest lähtudes kohtulikku kontrolli teostatakse, kuid ei saa eeldada, et see näeb ette vastust igale ettenähtavale olukorrale.

Olenemata lõplikust kohtuotsusest, ulatuvad tagajärjed palju kaugemale ainult Aadhari skeemist ja seadustest. Ülemkohtu kehtestatud eraelu puutumatuse seadus võib mõjutada reproduktiivõigusi, geide õigusi, veiseliha keelustamist, keelustamist ja paljusid muid India osariigis ja ühiskonnas maadlevaid küsimusi reguleeriva seaduse arengut.