Disainer Manish Arora tõus ja suurejooneline langus

Täiesti selge on see, et kogu sära ja glamuuri taga on India moetööstus suures osas ema-popi ettevõte, mis tegutseb juhuslikult ja struktureerimata.

Moekunstnik Manish Arora oma kontoris Noidas, Indias, 22. novembril 2008. India kaubamärgi läbimurdeline moetäht on langenud halvaks läinud äritehingude, maksmata palkade kohtuasjade ja müüjavaidluste tõttu, mis algasid vähemalt kolm aastat tagasi, ammu enne seda. koroonaviirus andis viimase hoobi. (Foto: The New York Times)

Lugesin seda kirjatükki mõningase hämmastusega 'India moe juhtiva valguse jaoks pole kõik, mis sädeleb, kuld' ajalehes The New York Times, kus kirjeldatakse Pariisis asuva India moedisaineri Manish Arora tõusu ja langust. Keset pandeemiat ja vahetult pärast vaidlusi tekitanud valimisi peab võimas NYT teda 2000 plusssõnalise artikli vääriliseks (isegi kui see peab teda silmapaistva ebaõnnestumise säravaks näiteks). Ükski India ajaleht poleks talle nii palju ruumi andnud. Selle kirjutatud professionaalne järelehüüe nõudis aga nüansirikkamat raamimist rahvusvahelise moe laiemas kontekstis.

Asjatundmatute jaoks oli Arora olnud enne oma ettevõtte räbalatesse jätmist ja võlgade kogunemist India moe teerajajaks, tema eredalt teatrirõivastes segunes India traditsioonide paremik ekstaatilise mässu oreooliga. Esimest korda kohtasin teda aastal 2001, kui ta jooksis minu juurde kiljudes, kuna mul oli seljas valge särk punase nahast reljeefse roosiga, tema tõlgendus Nehruvi stiilist. Aroral endal olid jalas mustad teksad ja must T-särk, millel oli kirjas Ladies Tailor, mis on veider ood anonüümsetele rätsepatele, kes tegutsevad selle riigi igas rahvarohkes jões. Neil algusaegadel antud intervjuus, kui temalt küsiti, kas tema vabandamatult toretsevatele riietele on turgu, vastas ta hämmingus: Kui keegi neid ei osta, kannan neid ise. Arora sõitis roosa Ambassadoriga närimiskummi ja kui ta sai teada, et Amby tootmine lõpetatakse, ostis ta varuks teise, öeldes, et ei kujuta end üheski teises autos ette.

Ma pole kindel, et see annab tunde Arora ainulaadsest tundlikkusest, kuid ta tegi seda, mida ühelgi teisel tekstiilidisaineril pole õnnestunud: võttis iidsed India tikandid, jazz need üles ja leidke need ülemaailmsel turul keskpunktiks. Kaks tema loomingut esitleti Uus-Meremaal toimunud World of Wearable Art ekstravagantsel üritusel. Üks neist jäi silma Katy Perryle, kes kandis 2008. aastal MTV auhindade jagamisel oma tsirkuse karusselli kujuga karussellkleiti. See oli meeletu ja unustamatu. Mäletan, et kohtusin tema jaapanlastest ostjatega Tokyost, kes olid tal pealaest jalatallani riietatud, olles uhked, et mind tuntakse Manish grupimeestena. Arora moeetendused meenutasid Aurora Borealist, kaldteel pimestavat neoonipilti, täpselt nii, nagu need tähed üle taeva tantsivad. Kuid meteoriitidega on lugu nii, et ühel hetkel valgustavad nad universumit, teisel hetkel kukuvad nad maa peale, põlevad läbi, uhutakse kokku ja uuesti.

Ajalugu on täis näiteid jalgpallilegendidest, kes on jäänud rahatuks ja popstaaridest, kes jooksid läbi varanduse halbade otsuste ja megalomaania tõttu. Kuulsus on naljakas metsaline. Surve olla staar, keda maailm sind peab, on nii suur, et kaotad mõistuse, mis on oluline.

Arora riided on dramaatilised ehted, kuid need pole seksikad. Nende poole tõmbuvad vaid need, keda on õnnistatud saleda välimuse ja erakordse poole kaldumisega. Kui ajate ettevõtet, ei saa te endale lubada, et olete nii stratosfääriliselt lahe, et sellest saab aru ainult Lady Gaga (ta on fänn). Arora suurim viga oli see, et ta ei palkanud oma äriplaani otsustama prillidega IIT/IIM-i kraadiõppurit, sellist, kes istuks klaaskabiini taga ja rüüpas rohelist teed. Ta vajas partnerit, kes täiendaks tema loovust, mitte põlevat alter ego. Peab ütlema, et ükski teine ​​India disainer, kellele NYT viitab ja mida Aroraga võrreldakse, pole kusagil asjakohane, välja arvatud Delhi ja Mumbai väikese eliidimulli hulgas. Tema kiituseks tuleb öelda, et Arora jõudis Pariisi, tal polnud lihtsalt vahendeid seal ellu jääda.

Täiesti selge on see, et kogu sära ja glamuuri taga on India moetööstus suures osas ema-popi ettevõte, mis tegutseb juhuslikult ja struktureerimata. On riigi häbi, et miljonid andekad inimesed, kes töötavad organiseerimata sektorites (mitte ainult moega), elavad meeleheitlikult ebakindlat elu, mis on täielikult kapriissete ülemuste meelevallas; kes olenevalt tujust ja oma kuludest võivad tasusid klaarida või mitte. See näib olevat sügavalt juurdunud kultuuriline halb enesetunne. Üritustega tegelevatel ettevõtetel on tavapärane, et palgatakse üks maksete tagaajamisele pühendunud inimene. Vaid nädalaid tagasi oli prominentne teleankur vanglas, sest sisekujundaja, kellele ta võlgnes raha, suri rahaliste raskuste tõttu enesetapu tagajärjel. Kas rikkad ja privilegeeritud lõpetavad kunagi end alla surutute üle kinnitamast? Ei. Meie oleme ainult sellised.

See artikkel ilmus esmakordselt trükiväljaandes 21. novembril 2020 pealkirja all 'Täht läheb moest välja'. Kirjanik on Hutkay Filmsi režissöör