Sõnavabaduse toetamine, kuid mitte valitsuse kriitika

Tänapäeva Indias peavad kodanikuühiskond ja kodanikud mõistma, et kui tahetakse pöörata mõõna sõnavabaduse mahasurumise vastu, on oluline sõnavabaduse toetamise arendamine.

Maailma riikides näis avalikkus eraviisilise valitsuse kriitika suhtes vähem sallivat kui avalikult.

Kirjutasid Jacob Mchangama ja Raghav Mendiratta

2021. aasta on olnud India jaoks seni traagiline. Riik on olnud tunnistajaks Covid-19 laastavale teisele lainele, mille ametlik hukkunute arv on üle 3 50 000. Sellega samal ajal on 2021. aasta olnud ka enneolematu sõna- ja ühinemisvabaduse rünnakute aasta – just need vabadused, mida Gandhi pidas kaheks kopsuks, mis on absoluutselt vajalikud, et mees saaks vabadusest hapnikku hingata. Kahjuks näib meie uue ülemaailmse uuringu kohaselt suur osa India avalikkusest sõnavabaduse mahasurumist toetavat.

Ainuüksi viimastel kuudel on Delhi politsei teinud rahvusvahelisi uudiseid Twitteri India kontorite külastamisest, et regulaarselt uurida oma poliitikat sisu manipuleeritud meediaks märgistamise kohta. Liidu valitsus on tugevalt relvastanud Twitterit, et eemaldada peaminister Narendra Covidi vastust kriitilised säutsud. 22-aastane kliimaaktivist on olnud nende paljude aktivistide seas, kes arreteeriti põllumeeste meeleavaldustele toetuse mobiliseerimise eest, ja ajakirjanike vastu on esitatud mitu FIR-i Covidi surmajuhtumite ja hapnikupuuduse kajastamise eest.



Need juhtumid ei ole üksikud, vaid sümboliseerivad sõna- ja sõnavabaduse süstemaatilise mahasurumist viimastel aastatel. Selles kontekstis on ülioluline analüüsida, kas sõnavabadus kahaneb ainult poliitilise tahte puudumise tõttu sellel õitseda lasta (pakkumispoole puudujääk karmide seaduste tõttu) või selle õiguse devalveerimise tõttu avalikkuse seas (defitsiit). vähenenud toetuse tõttu).

Meie projekti Future of Free meeskond viis läbi ülemaailmse uuringu 33 riigis, kus osales ligi 50 000 vastajat, et töötada välja Justitia vaba sõna indeks, mis hindab üldist sõnavabaduse toetust erinevates riikides. Küsitlus põhines vastustel kaheksale küsimusele, mis puudutasid valmisolekut lubada vastuolulisi kõnetüüpe, näiteks võimet solvata religiooni ja vähemusrühmi ning avaldada teavet, mis võib mõjutada riigi julgeolekut.

Uuringust selgus, et nii globaalselt kui ka Indias jääb toetus sõnavabadusele põhimõtteliselt tugevaks, kuid väheneb, kui seda rakendatakse kompromisside ja väidetavalt konkureerivate väärtuste puhul. 89 protsenti kõigist Indias vastanutest ütles, et nende jaoks on oluline, et inimesed saaksid vabalt rääkida, mis vastab maailma keskmisele 93 protsendile. Kui aga vastajatelt küsiti konkreetseid küsimusi vastuoluliste kõnekategooriate kohta, nagu nende endi religiooni ja veendumuste solvamine, oli toetus palju väiksem. Märkimisväärne on see, et 33 küsitletud riigi seas toetasid indiaanlased valitsust kritiseerivat kõnet kõige vähem, olles vaid 67 protsenti, mis on madalam kui sellistes riikides nagu Pakistan (70 protsenti) või Venemaa (85 protsenti). India 67-protsendiline toetus on samuti oluliselt madalam kui teistes demokraatlikes riikides, nagu Ühendkuningriik (96 protsenti) või Saksamaa (94 protsenti), mis on murettekitav signaal keset praegust kõnepiirangute õhkkonda.

Uuring paljastas veel mõned tulemused, mis näitasid inimeste kasvavat poliitilist sallimatust, kui alateadlike eelarvamuste paljastamiseks esitati kaudseid küsimusi. Teame, et mõnikord varjutab inimeste arusaam sellest, mis võib olla neile vastuvõetav, kui nad avalikult välja ütlevad, nende arusaama nende tõelistest seisukohtadest. Selle sotsiaalse soovitavuse eelarvamuse kõrvaldamiseks paluti vastajatel järjestada kaks nimekirja, mis sisaldasid väiteid nende eelistuste kohta. See näitas, et inimeste tajutav sotsiaalne toetus sõnavabaduse põhimõtetele ja nende eraarvamused erinevad oluliselt.

Maailma riikides tundus avalikkus eraviisilise valitsuse kriitika suhtes vähem sallivat kui avalikult. See kehtib eriti India kohta, kus toetus valitsuse kriitikale langes eraelus 32 protsendipunkti võrra. See tähendab, et kõigist küsitletud riikidest oli India eraviisilise valitsuse kriitika suhtes kõige vähem salliv, kus vaid iga kolmas (35 protsenti) toetas õigust olla valitsuse suhtes kriitiline. See on umbes 20 protsendipunkti madalam kui naaberriigis Pakistanis. See on peamine põhjus, miks India on Justitia sõnavabaduse indeksis nii ootamatult madalal tasemel (25. 33-st).

Sõnavabaduse toetus oli veelgi madalam, kui küsiti konkreetsete küsimuste kohta, mis puudutavad nende religiooni solvamist või riigi julgeolekut mõjutavat kõnet. Näiteks ütles vaid 44 protsenti India vastajatest, et inimestel peaks olema vabadus kritiseerida oma religiooni või veendumusi, võrreldes 81 protsendiga Norras ja 79 protsendiga USA-s. Murettekitav on see, et India oli üks kolmest uuringus osalenud riigist, kus 2015. aastaga võrreldes vähenes toetus vastajate usulisi veendumusi solvavatele väidetele.

Kaudselt küsides tundusid sellised riigid nagu Venemaa, Austraalia, Ühendkuningriik ja mõned moslemi enamusega riigid, nagu Türgi, palju ilmalikumad, kui esmapilgul paistavad, mis tähendab, et nad toetavad religiooni kriitikat rohkem eraviisiliselt kui avalikult. Ka India vastajad tundusid eraelus sallivamad/avatud kriitikale oma religiooni vastu kui avalikus kohas, kuigi vähemal määral kui Venemaal ja Ühendkuningriigis vastajad.

Valitsuse Twitteriga käimasoleva võitluse taustal on asjakohane märkida, et enamik India vastajaid ütles, et võltsuudiseid tuleb reguleerida. Kuid vaid 11 protsenti vastanutest ütles, et valitsus peaks vastutama võltsuudiste reguleerimise eest sotsiaalmeedias, võib-olla vaikivalt tunnistades, et valitsuse kontroll Interneti üle kujutab endast tõsist ohtu vabale ja võrdsele sõnavõtule Indias. 34 protsenti ütles, et sotsiaalmeedia platvormid peaksid olema vastutustundlikud, 37 protsenti vastas, et vastutama peaksid nii sotsiaalmeediaettevõtted kui ka valitsus ning vaid 18 protsenti vastas, et veebipõhiseid võltsuudiseid ei tohiks üldse reguleerida.

Kui meie sõnavabaduse toetamist uuriva küsitluse tulemused võrreldakse sõnavabaduse V-Demi (sõltumatu poliitikauuringute instituut Rootsis) uuringuga praktikas, näib, et avaliku toetuse ja rahva nõudluse vahel on selge ja positiivne seos. sõnavabadus ja sõnavabaduse tegelik nautimine ühiskonnas. Muidugi ei tohi korrelatsiooni alati segi ajada põhjusliku seosega. Seega me ei väida lõplikult, et sõnavabaduse kasutamise vähenemise põhjuseks on sõnavabaduse vähenemine Indias. Me lihtsalt viitame sellele, et sõnavabaduse toetuse vähenemine avalikkuse seas võib olla ka otsustav põhjus, miks valitsused (Indias ja kogu maailmas) tunnevad end kindlalt, et vaba meedia ületamine ei avaldaks valimistele mõju.

See hüpotees leiab veelgi toetust, kui näeme, et sellistes riikides nagu USA ja Taani, kus on praktikas kõrge sõnavabadus, on sõnavabadusele proportsionaalselt suurem toetus. Teisest küljest on sellised riigid nagu Pakistan ja Malaisia, kus sõnavabaduse toetus on suhteliselt madalam, madalamad ka sõnavabaduse praktikas.

Tänapäeva Indias tasub kodanikuühiskonnal ja kodanikel maha istuda ja mõista, et kui tahetakse muuta sõnavabaduse mahasurumise mõõn, on sõnavabaduse toetamise suurendamine inimeste seas võib-olla sama oluline kui sõnavabaduse kaitsmine. õiguslike või seadusandlike vahenditega.

Mchangama on projekti Justitia ja vaba sõna tulevik tegevdirektor. Advokaat Mendiratta on projekti Future of Free Speech jurist