Ühtsuse sümbolina mitmekesisuses on Indial aeg tähistada rahvuslipu päeva

Meie, indiaanlaste jaoks on India armastamine orgaaniline protsess ja seda ei saa vaatamata suurimatele väljakutsetele vähendada.

Lipu igapäevane väljapanek sümboolse žestina tuletab meile kodanikele meelde meie kohustusi rahvuse ees, näitab meie usku ja armastust sellesse, mille eest seisame. (Ekspressfoto autor: Amit Chakravarty/Representational)

Armastust India vastu ei saa kontrollida. Nii mitmekesises rahvas nagu meie oma, kus on raske isegi eristada mõistet 'üks indiaani rahvas', on võimatu eeldada, et kõigil oleks rahvuse suhtes ainult ühte tüüpi emotsioone. Praktiliselt ei saa olla ainult ühte tüüpi natsionalismi, millest me kõik kinni peame.

India armastamises pole ka midagi poliitilist. Austus, uhkus ja jumaldamine India hümni, riigilipu – Tiranga või mis tahes muu rahvusliku sümboli vastu on sügavalt isiklik probleem. Austuse määr – või mitte – nende sümbolite vastu on võimas metafoor sellest, kuidas igaüks meist, tavakodanik, suhtub Indiasse, mis on meie privaatne natsionalism. Tegelikult on mõnda India peamist rahvussümbolit spontaanselt kasvatanud kodanikuühiskond ise.

Laulu 'Jana Gana Mana' kirjutas luuletaja, mitte poliitik. Kui Rabindranath Tagore selle 1911. aastal koostas, teadsid seda ainult ajakirja Adi Brahmo Samaj lugejad, mille toimetaja oli Tagore. Vaevalt oli see tol ajal mõeldud poliitiliseks hümniks!

Samamoodi kirjutas Mahatma Gandhi esmakordselt oma ajakirjas Young India 1921. aasta aprillis riikliku lipu vajadusest – punane tähistab hindusid ja roheline India moslemeid ning mille keskel on tšarkha või pöörlev ratas. Noor India ei olnud iseenesest poliitiline ajakiri, vaid see keskendus hoopis India sotsiaal-majanduslikele väljakutsetele ja sellele, kuidas neid vägivallata ületada. Charkha asendati hiljem Ashoka Chakraga, Colors Red Saffroniga, mis tähistas loobumist, valge rahu ja roheline õitsenguga.

India iseseisvumisel, isegi kui 22. juulil 1947 toimunud Asutava Assamblee poolt lipp ühehäälselt vastu võeti, võisid eraisikud India Trikoloori lehvitada vaid mõnel päeval aastas, näiteks India iseseisvuspäeval ja vabariigi aastapäeval. Meie, India kodanikud, võitlesime mitu aastat halastamatult kohtus ja võitsime 23. jaanuaril 2004 tavakodanike õigused igal päeval riigilippu välja panna.

Lipu igapäevane väljapanek sümboolse žestina tuletab meile kodanikele meelde meie kohustusi rahvuse ees, näitab meie usku ja armastust sellesse, mille eest seisame. Nüüd on retoorika selle kohta, mida me „peame” tegema, et meid natsionalistlikena käsitletaks, hägustanud meie mälu puhtast kirest ja armastusest, mis sundis kodanikke ilma poliitilise eesmärgita kehtestama meie rahvuse sümboleid.

Enamikus maailma riikides on riikliku lipu päev, et kodanikud saaksid end sellesse tähtsasse rahvussümbolisse suhtuda ja väljendada oma suhtumist. Kodanikud väljendavad vähemalt sel päeval vabalt oma isiklikku suhet lipuga. Tegelikult tähistab Ameerika Ühendriike oma lipupäeva ümber nädal aega!

Indias on 7. detsembril relvajõudude lipupäev, mil tähistatakse armee, mereväe ja õhuväe lippe. Kuid erinevalt kogu maailmast ei ole meil Indias riigilipu päeva.

Kas poleks aeg, et meil, indiaanlastel, oleks riigilipu päev?