Aeg tühistada RTE kallutatus eraõiguslike mittevähemusasutuste suhtes

RTE ei ole mitte ainult põhjendamatult eristanud vähemus- ja mittevähemuste koole ilma igasuguse seletava aluseta, vaid puudub ka ratsionaalne seos universaalse hariduse objekti, mida ta püüab saavutada, ja vähemusrahvuste koolide väljajätmise vahel.

Õigust haridusele mainiti algselt artiklis 45 direktiivi põhimõtete osana. See viitas, et riik peaks kümne aasta jooksul tagama kuni 14-aastastele lastele tasuta ja kohustusliku hariduse.

Enamik põhiõigusi on jõustatavad riigi, mitte eraisiku vastu. Seda nimetatakse põhiõiguste vertikaalseks rakendamiseks. Teatud õigused on aga ka horisontaalselt jõustatavad, st neid saab jõustada üksikisikute suhtes. Õiguse tasuta ja kohustuslikule õppele seadus ehk RTE kuulub viimasesse kategooriasse.

Õigust haridusele mainiti algselt artiklis 45 direktiivi põhimõtete osana. See viitas, et riik peaks kümne aasta jooksul tagama kuni 14-aastastele lastele tasuta ja kohustusliku hariduse. Ülemkohus otsustas 1992. aastal kohtuasjas Mohini Jain v. Karnataka osariik, et õigus haridusele on osa artiklis 21 tunnustatud õigusest elule.

Järgmisel aastal otsustas kohus Unnikrishnan JP vs. Andhra Pradeshi osariigis, et osariik on kohustatud andma oma majandusliku suutlikkuse piires haridust kuni 14-aastastele lastele. Kohus möönis, et riik üksi sellist ülesannet täita ei suuda, ning leidis, et riigikoolide kõrval peavad oma rolli mängima ka eraõppeasutused, sealhulgas vähemusrahvuste asutused. Õigus haridusele sai lõplikult põhiõiguse staatuse 86. põhiseaduse muudatusega 2002. aastal, lisades põhiseadusesse paragrahv 21A.



Märkimisväärsed otsused, nagu TMA Pai Foundation ja P A Inamdar, panid aluse põhiseaduslikule õigusele haridusele. Inamdari kohus leidis, et eraasutustes reservatsioone ei tehta ning vähemus- ja mittevähemusasutusi ei kohelda erinevalt.

Kuid 2005. aastal muudeti põhiseadust 93. muudatusega, et lisada artiklisse 15 punkt 5, mis käsitleb põhiõigust diskrimineerimise vastu. Irooniline, et see uus säte põhjustas erakodanike klassi tugevat diskrimineerimist. Punkt lubas riigil ette näha mahajäänud klasside tõstmise, tagades nende vastuvõtu asutustesse, sh eraasutustesse. See klausel aga välistas nii abi saanud kui ka abita vähemusrahvuse õppeasutused, tühistades seega ülemkohtu otsuse kohtuasjas Inamdar.

Kui RTE seadus 2009. aastal hiljem vastu võeti, ei diskrimineerinud see otseselt vähemusrahvuste ja mittevähemuste õppeasutustes õppivaid tudengeid. Selle 25-protsendilise reservatsiooni säte eraasutustes vaidlustati aga kohtuasjas Society for Unieded Private Schools of Rajasthan v. Union of India, kus kohus kinnitas õigusakti kehtivust, mis vabastab selle kohaldamisalast ainult abita vähemuste koolid. Vastuseks kohtuotsusele muudeti 2012. aastal RTE seadust, viidates sellele, et selle sätetele kohaldati vähemusrahvuste õppeasutuste haldusõigusi kaitsvaid artikleid 29 ja 30. See oli täiesti erinev sellest, kuidas kohus oli seda küsimust oma varasemates otsustes ette näinud.

Seaduse omavoli vaidlustati mitu korda, kohtus Pramati Educational Trustis mööndes, et kuigi vähemusrahvuste abita ja abita koolid olid seadusandlusega seotud, olid nii abi saavate kui ka abita vähemuste koolid vabastatud. Arvestades õigusaktidest tulenevaid rangeid nõudeid, tekitas see kohtuotsus absurdse olukorra, kus abita erakoolide kohustus oli palju suurem kui riigikoolidel, samas kui isegi abi saanud vähemuste koolid olid vabastatud. Tuleb märkida, et RTE seadust võimaldav põhiseaduse säte ehk artikkel 21 ei diskrimineeri vähemus- ja mittevähemusorganisatsioone.

Ülaltoodud RTE sätted muutsid selle artikli 14 rikkumiseks ja paljude erakoolide jaoks ka majanduslikult elujõuliseks. Kuigi riigil on õigus kehtestada mõistlikke piiranguid mis tahes ametialase põhiõigusele, ei ole tal õigust kehtestada õigusakte, mis rikuvad artiklis 14 sätestatud põhiseadusega tagatud võrdsuse põhimõtet. RTE ei ole mitte ainult põhjendamatult eristanud vähemus- ja mittevähemuste koolid ilma seletatava aluseta, puudub ka ratsionaalne seos selle teoga saavutatava universaalse hariduse eesmärgi ja vähemusrahvuste koolide väljajätmise sammu vahel.

Veelgi enam, kuigi kohtud tegelevad kasulike õigusaktidega, nagu RTE, kalduvad kohtud üldiselt tagama maksimaalse haardeulatuse. Arvestades põhiõiguste harmoonilise ülesehituse doktriini, jääb arusaamatuks, miks andis kohus vähemusasutustele täieliku puutumatuse, kui mitmed RTE sätted nende haldusõigusi ei sega.

2016. aastal otsustas Kerala kõrgema kohtu kohtunik A Muhamed Mustaque kohtuasjas Sobha George vs. Kerala osariik, et RTE paragrahv 16, mis keelab edutamata jätmise kuni põhihariduse lõpetamiseni, hakkab kehtima ka vähemuste koolidele. Vastaja väitis, et nad olid abita vähemuskoolid ja neid hõlmas Pramati kohtuotsus, muutes nad RTE sätete suhtes immuunseks. Kohtunik Mustaque aga selgitas, et kuigi vähemuste institutsioonide toimimine ei allu RTE-le, kehtivad neile põhiseaduses sätestatud põhiõigused. Ta märkis, et kohtud peavad uurima, kas sellised sätted nagu RTE paragrahv 16 on seadusest tulenevad õigused või seadusjärgses vormis väljendatud põhiõigused. Kui viimane, siis ei ole Pramati vähemuste institutsioonidele täielikult kättesaadav.

RTE-l on sellised sätted nagu õpilaste suhtes füüsilise/vaimse julmuse vältimine, samuti pedagoogiliste ja õpetajastandardite kvaliteedikontroll, millest ei tohiks vähemuste õppeasutustes õppivaid lapsi ilma jätta ja selles ulatuses diskrimineerida.

RTE kui seadusandlus võib olla heade kavatsustega, kuid on saabunud aeg vaadata üle RTE diskrimineeriv olemus eraõiguslike mittevähemusasutuste suhtes ja selles ulatuses tühistada 93. muudatuse ja sellele järgnevate SC otsustega tekitatud kahju. Alustuseks peaks ülemkohus võtma inspiratsiooni Kerala High Courti mõistlikust otsusest ja tühistama oma Pramati Educational Society's tehtud otsuse.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 3. aprillil 2021 pealkirjaga „Põhjendamatud piirangud”. Kirjanik on ülemkohtu advokaat.