USA aruanne usuvabaduse kohta Indias nõuab järelemõtlemist

• Kategooria: Veerud

Kuigi valitsusel oli diplomaatilisel tasandil õigus raporti tagasilükkamisel, tuleks kriitikat vaadelda kui võimalust mõelda usuvabaduse olukorra üle Indias.

Meeleavaldused CAA vastu Shah e Alami piirkonnas Ahmedabadis 2019. aasta detsembris. (Fail)

Ameerika Ühendriikide Rahvusvahelise usuvabaduse komisjon (USCIRF) on oma 2020. aasta aruandes liigitanud India erilise murega riigiks (CPC). India oli selle häbiväärse sildi saanud korra varem – pärast 2002. aasta Gujarati tapatalgut.

USCSIR on sõltumatu kaheparteiline USA föderaalvalitsuse komisjon, mis asutati 1998. aastal rahvusvahelise usuvabaduse seaduse alusel. See jälgib usuvabadust kogu maailmas, välja arvatud USA-s. Üheksast volinikust kolm nimetab ametisse USA president, kaks USA presidendi partei juht ja neli kongressi opositsiooni juht. USCIRF-i aruandeid austatakse ülemaailmselt.

Indias on naeruvääristatud intellektuaale, kes väljendavad muret vihaõhustiku pärast, mille on loonud teleankrud isekate poliitikute ja regressiivse parempoolse ideoloogia nimel. Ka kohtusüsteem ei ole näidanud üles vajalikku innukust väljakutsele vastu seista. Ta ei pidanud äsja jõustunud kodakondsuse muutmise seadust (CAA), Jammu ja Kashmiri eristaatuse tühistamist ega kodanikuvabaduste rikkumist, pärast tühistamist piisavalt oluliseks, et seda ära kuulata. Tegelikult jälgis ülemkohus Assamis väljatõrjuvat ja lõhestavat NRC protsessi.

Tõeliste natsionalistide jaoks on riigi rahvusvaheline prestiiž olulisem kui valimiste võit. Nende jaoks on valus näha, kuidas meie suurriik usuvabaduse küsimuses Iraani, Saudi Araabia, Pakistani, Põhja-Korea, Süüria, Myanmari ja Hiinaga kokku lööb. Nad olid juba ärritunud Lääne-Aasia säutsude pärast, mis tuletasid Indiale meelde tema tsivilisatsioonilist pühendumust sallivusele. See autor ei taha, et ükski moslemiriik räägiks India moslemite nimel: moslemid usuvad täielikult riigi põhiseadusesse ja institutsioonidesse.

India on aastaid olnud erilise murega riik (CSC), kuid nüüd on edetabel veelgi halvenenud. Ideaalis peaks India olema samal tasemel Skandinaavia riikide, USA ja Kanadaga. Tänapäeval on meist kõrgemal kohal Afganistan, Sudaan, Indoneesia ja Egiptus.

Kes on CPC riigid? Need on riigid, kus valitsus tegeleb usuvabaduse eriti ränga rikkumisega või talub neid. USA rahvusvahelise usuvabaduse seaduse kohaselt viitavad tõsised usuvabaduse rikkumised süstemaatilistele, jätkuvatele ja jõhkratele rikkumistele, sealhulgas piinamisele, alandav kohtlemine, pikaajaline kinnipidamine ilma süüdistusteta ja muu räige keelamine õigusest elule, vabadusele või inimeste turvalisusele.

Aruandes märgitakse, et olukord Indias võttis 2019. aastal järsu languse. Riigi valitsus kasutas oma tugevdatud parlamendienamust, et kehtestada riiklikul tasandil poliitika, mis rikub usuvabadust kogu Indias, eriti moslemites. Ta võttis teadmiseks CAA diskrimineerivad sätted ja lükkas tagasi valitsuse väite, et sellel seadusel pole India moslemitega mingit pistmist. Tervelt kolm ÜRO eriraportööri olid hoiatanud, et NRC toob kaasa kodakondsusetuse, väljasaatmise või (India moslemite) pikaajalise kinnipidamise, kuid neid eirati.

Raportis võeti teadmiseks ka UP peaministri üleskutse kätte maksta CAA-vastaste meeleavaldajate vastu ja tema märkus, et protestijaid tuleks toita kuulidega, mitte biryaniga. Samuti mainiti selles Babri Masjidi otsust kui otsust, mis julgustab karistamatuse kultuuri nende jaoks, kes lammutavad religioosseid kohti ja ahistavad vähemusi. Sõltumatute vaatlejate jaoks pole hästi läinud viis, kuidas Sabarimala arvustus võeti vastu, sellega kaasnesid teiste kogukondade vaieldavad usuküsimused ja Babri ülevaatele ei antud isegi avalikku kohtuistungit. Märgitud on ka mitu lintšimisjuhtumit lehma tapmise nimel. Aruandes öeldakse selgesõnalises süüdistuses, et riiklikud ja eri osariikide valitsused lubasid karistamatult jätkata üleriigilisi ahistamis- ja vägivallakampaaniaid usuvähemuste vastu ning osalesid ja talusid nende vastu suunatud vihakõnet ja vägivalla õhutamist.

India on keeldunud raportiga tutvumast ja tõstis esile üheksast volinikust kolm, kes on CPC staatuse vastu. Ta on teatanud, et erinevalt Hiina ja Põhja-Korea autoritaarsetest režiimidest on India maailma suurim demokraatia. Hoopis teine ​​lugu on see, et ka õigusriigi ja ajakirjandusvabaduse indeksis langevad meie edetabelid pidevalt. Kaks teisitimõtlejat (USCIRF-i raportis) on president Trumpi kandidaadid. Nad on mures ka usuvabaduse olukorra pärast Indias, kuid ei soosinud meie jaoks CPC silti. Üks neist mainis, et CAA on Riigikohtus menetluses.

Kuigi valitsusel oli diplomaatilisel tasandil õigus raporti tagasilükkamisel, tuleks kriitikat vaadelda kui võimalust mõelda usuvabaduse olukorra üle Indias. Peame tagama igaühe usuvabaduse. Samuti tuleb käsitleda hindude muret templihalduse autonoomia pärast. Isegi välismaalastel on põhiseaduse artikli 25 alusel õigus mitte ainult tunnistada ja praktiseerida, vaid ka propageerida oma usku. Konversioonivastased seadused on vastuolus rahvusvahelise inimõigusseadusega, nagu UDHR ja ICCPR. India kõrgeim konstitutsiooniõiguse ekspert H M Seervai nimetas isegi kõrgeima kohtu otsust Rev. Stanislausis (1977), mis toetas selliseid seadusi, kui suure avaliku pahanduse põhjustajaks. Olulisuse testi, mille alusel meie kohtud on vaimuliku rolli üle võtnud, vaatab Sabarimala üheksast kohtunikust koosnev ping loodetavasti uuesti läbi. Samamoodi on vaja kehtestada tugev maffialintšimise seadus, nagu soovitas tippkohus. Ka plaanitud kastidesse broneerimisest keeldumine vajab ümbervaatamist. Üleriigilise NRC plaanist tuleb loobuda ja CAA-d muuta nii, et see hõlmaks kõiki usuvähemusi, mitte konkreetseid usurühmitusi.

Kirjanik on Hyderabadi NALSARi õigusülikooli prorektor