Miks 2017 ei ole 1987

Natsionalistlikum Peking ja vaidluse asukoht muudavad praeguse India-Hiina kriisi varasemast lahkulöömisest erinevaks

India Hiina, Doklami vastasseis, Indo-Hiina sõda, Hiina armee Bhutan, India armee, Doklami küsimus, India Hiina suhted, India kiiruudised2007. aastal pakkus Bhutan Hiinale vahetustehingut, millega nõustus andma Doklami vastutasuks vaidlusaluste alade eest oma põhjaosas, millele India vetostas.

India ja Hiina armee vaheline lahknevus Doklamis ei näita mingeid lahenduse märke. New Delhi jaoks on eelistatuim variant kahe armee vastastikune lahkumine vaidlusalusest piirkonnast. Järgmine parim valik on status quo jätkamine, pikaajaline seisak Hiina teedeehituse seiskumise kohas. Hiinlased ei saa seega ehitada teed sõjaliselt tähtsale Jampheri seljandikule ning kahe riigi diplomaadid saavad kasutada pikaajalist rahunemisperioodi – mõne kuu pikkust, kui mitte rohkem – sõbraliku lahenduse leidmiseks.

Pikaajalise seisaku atraktiivsus peitub pretsedendis 1986. aasta maist, kui iga-aastane India armee patrull avastas, et Hiina armee oli hõivanud India patrullipunkti Sumdorong Chu orus Arunachal Pradeshis. See oli 1962. aasta konflikti alguse saanud esialgse vastasseisu asukoha lähedal. India avaldas juulis ametlikult protesti hiinlastele, kes vastasid otsekoheselt, et nemadki, nagu Indiagi, parandavad piirihaldust.

India liikus vägedesse, hõivas domineerivad Longrola ja Hathungla kõrgused, rajades sõjaväepostid silmamuna vastasseisuks Hiina sõduritega. Hiina lükkas tagasi India pakkumise tuleval suvel seda ametikohta mitte uuesti hõivata, kui mõlemad pooled väed välja viivad. Pekingi retoorika tõusis, kui oktoobris hoiatas Hiina liider Deng Xiaoping USA kaitseministri vahendusel Indiat, et Hiina peab Indiale õppetunni andma.

1987. aasta mais sõitis välisminister N.D. Tiwari Pekingisse teel Põhja-Koreasse ja teatas, et New Delhil ei ole kavatsust olukorda veelgi süvendada. Ametlik lipukoosolek toimus Bum La's 5. augustil 1987 ja sõjaline deeskalatsioon algas. Diplomaatiliselt kulus Sumdorong Chu status quo taastamiseks veel seitse aastat. Seisund viis peaminister Rajiv Gandhi ajaloolisele visiidile Pekingisse 1988. aasta detsembris, kus kaks riiki leppisid kokku, et peavad läbirääkimisi piirilahenduse üle ja säilitavad rahu kuni selle lahenduseni. Võttes Sumdorong Chus tugeva sõjalise positsiooni, saavutati India eesmärgid ja rajati ka tee kahe riigi vaheliste tulevaste lepingute sõlmimiseks.

Sumdorong Chu vastasseisust on selgeid õppetunde, kuid täpsete paralleelide tõmbamine oleks eksitav, kuna faktid on oluliselt erinevad. Esiteks Hiina globaalne positsioon ja tema enesepilt. 1987. aastal järgis Hiina endiselt Dengi strateegiat varjata oma võimeid ja ajada oma aega ülemaailmses korras, mida domineerivad USA ja Nõukogude Liit. Ta tahtis piirkonda stabiliseerida, et maailmaga toime tulla. 2017. aasta Hiina on Xi Jinpingi juhtimisel muutunud sõjalisel areenil üha enesekindlamaks, mis kajastub tema agressiivses ja ekspansionistlikus hoiakus Lõuna-Hiina meres.

Pekingi välisagressioon tuleneb ka tema üha natsionalistlikumast sisepoliitikast Xi juhtimisel, kes läheb novembris tähtsale parteikongressile. Teiste parteide kontrolli all olevate meediaväljaannete India-vastane retoorika on olnud sütitav ja ohjeldamatu. Aruanded viitavad sellele, et 1962. aasta sõjaveteranid on riigitelevisioonis paraaditud ning partei propagandamasinad tõstavad Weibo ja teiste sotsiaalmeedia platvormide vastuseisu. See on sisuline nihe võrreldes 1987. aasta seisakuga, kus natsionalistlik kirg Hiina kohalikus meedias, sealhulgas 1962. aasta üleskutsed, oli tühine kui mitte.

Rohkem kui ülemaailmne ja siseriiklik olukord, on kahe seisu vahel suurim erinevus nende asukohas. Nelikümmend aastat tagasi seisid need kaks armeed vastamisi territooriumil, millele kuulusid nii India kui ka Hiina. Nüüd on India ja Hiina vastasseis Bhutani ja Hiina vahelisel platool. Kui Hiina teedeehitus mõjutab India väidet kolme ristmiku üle, siis Peking väidab, et India sõdurid on Hiina territooriumil – või parimal juhul Bhutani territooriumil. Kuna indiaanlased on kolmanda riigi territooriumil, pole Pekingi sõnul midagi läbi rääkida, kui India sõdurid ei taandu enne ühepoolselt.

New Delhi võib panustada pikaajalisele seisakule, kuid hiinlased ei ole avaldanud mingit soovi olla huvitatud status quo jätkamisest. Kuid ei tohi unustada, et suurem võim on kaotajaks, kui olukord lõpeb ummikseisuga. Isegi Hiina tunnistab, et ta ei saa enam Indiat sõjaliselt alandada nii, nagu ta tegi 1962. aastal, ja kannatab iga ebaõnne tõttu suuri kaotusi, kuid pikaajaline seisak võib viia tahtmatu eskalatsioonini. Clausewitz nimetas seda hõõrdumiseks või sõja uduks, kus õnnetused on ettearvamatud. Nende õnnetuste tagajärjed võivad sageli viia tunnustatud sõjalise piiri ületamiseni, mis oleks kahe tuumarelvaga naaberriigi puhul katastroofiline.

Seni on India olnud oma lähenemises vastasseisule küps, pakkudes hiinlasi mitte ühegi sõjalise liikumise ega oma ametlike avalduste kaudu provokatsiooniks. Kuid New Delhi positsioon sõltub kriitiliselt Bhutanist, lähedasest sõbrast ja liitlasest. Kuigi tõenäoliselt ei loobu Bhutan niipea oma toetust Indiale, toob pikaajaline seisak selleni, et Himaalaja kuningriigis tugevneb hääl, kes soovib tasakaalustatumat Bhutani välispoliitikat. 2007. aastal pakkus Bhutan Hiinale vahetustehingut, millega nõustus andma Doklami vastutasuks vaidlusaluste alade eest oma põhjaosas, millele India vetostas. 2013. aastal oli demokraatlikult valitud Bhutani valitsus hakanud näitama India juhiste järgi sõltumatuse märke ja New Delhi andis oma pahameelest teada 2013. aasta Bhutani valimistel.

Thimphu märgid on olnud ja pikaajaline seisak võib olla India ja Bhutani sidemete muutumise katalüsaatoriks. New Delhi valik ei ole kapitulatsiooni ja sõja vahel. Diplomaatiline kaasamine on andnud loomingulisi vastuseid keerukamatele probleemidele, kuid praegu on aja luksust vähe. Sõjaline konflikt oleks katastroofiline, kuid isegi pikaajalisel seisakal on omad ohud. India ja Hiina vahelised pinged vajavad seega varajast diplomaatilist lahendust.