Miks Belgia?

Molenbeekis on tänavakultuur, kus ei puudu ka uimastiäri ja relvakaubandus. Sellises kontekstis võite tunda end teismelisena häbimärgistatuna ja aktsepteerimatuna.

EL-i juhtkond peaks olema väga teadlik, et pärast Londoni, Madridi, Pariisi ja Brüsseli rünnakuid võivad uuteks rünnatavateks kandidaatlinnadeks olla Berliin või Rooma või hoopis mõni muu Euroopa pealinn. Illustratsioonid: C R SasikumarEL-i juhtkond peaks olema väga teadlik, et pärast Londoni, Madridi, Pariisi ja Brüsseli rünnakuid võivad uuteks rünnatavateks kandidaatlinnadeks olla Berliin või Rooma või hoopis mõni muu Euroopa pealinn. Illustratsioonid: C R Sasikumar

Molenbeek, Brüssel on koht, kus aastatel 1995 (68 000 elanikku) kuni 2015. aastani (96 000 regulaarselt viibivat ja 4 000 dokumentideta elanikku) on toimunud tohutu demograafiline plahvatus. Selle asustustihedus on Belgia standardite järgi tohutu. Sellel on väga noor elanikkond. Kolmandik lastega peredest on ema-monovanem, ilma isata kodus. Noorte tööpuudus on kõrge. Molenbeekis on tänavakultuur, kus ei puudu ka uimastiäri ja relvakaubandus. Sellises kontekstis võite tunda end teismelisena häbimärgistatuna ja aktsepteerimatuna.

Kuid Molenbeek on sellest keerulisem. On rikkam High ja vaene Low Molenbeek. Low Molenbeekis on neli piirkonda, mitte kõik pole monokultuursed ega ühtlaselt suletud. Molenbeek, mida meedia on esitlenud homogeense, Euroopa džihadismi fuajeena, on tegelikult ülemaailmne mosaiik. Samal ajal on see ka vaesuse poolkuu keskmes (koosneb umbes viiest kommuunist ja 10 piirkonnast, mis ei ole kõik Molenbeeki osad). Järgneb džihaadi loo esialgne rekonstrueerimine.

[seotud postitus]



Prantsuse Alžeeria ja Molenbeeki džihaadi seos: üks esimesi Euroopa džihadiste oli Khaled Kelkal, kes radikaliseerus Prantsusmaa vanglas (1990–1992). Ta oli Groupe Islamique Armé (GIA) liige ja Prantsuse politsei tappis ta 1995. aasta septembris. Tema kaaslane Djamel Beghal, samuti Prantsuse-Alžeeria liige GIA-sse, tuli mõneks kuuks Molenbeeki elama. Beghal lahkus Afganistani 2000. aastal ja oli aasta hiljem tagasi Prantsusmaal. Molenbeekis viibides puutus Beghal kokku Malika El Aroudi ja Prantsuse-Süüria šeik Ayachi Bassamiga.

Bassam oli sunnitud 1992. aastal Prantsusmaalt lahkuma oma äärmuslike vaadete ja jutlustamise tõttu. Ta jõudis Molenbeeki, kus alustas džihaadi pooldavat tegevust 1997. aastal, kui asutati keskus Islamique Belge (CIB). Tal olid tihedad kontaktid Malika El Aroudiga ja ta võttis ühendust Farid Melloukiga, kes on taas GIA Prantsuse-Alžeeria liige.

CIB-s abiellus Abd al-Sattar Dahmane Malika El Aroudiga ja mõni nädal hiljem tappis ta Afganistanis Afganistani komandöri Ahmad Shah Massoudi paar päeva enne 11. septembrit. Molenbeekis alustati värbamist Afganistani ja hiljem Somaaliasse. Selle võrgustiku osaks sai Nizar Trabelsi, endine professionaalne jalgpallur Saksamaal ja pärit Tuneesiast, vahistati 2001. ja 2003. aastal ning mõisteti Belgias 10 aastaks vangi. Trabelsi jätkas oma värbamistegevust vanglas.

Pärast Brüsselis toimunud kohtuasja oma poja ja tema kamraadi Gendroni vastu lahkus Bassam 2006. aastal Molenbeekist Itaaliasse, kus Baris algatati 2008. aastal tema vastu uus kohtuasi.

Anglosaksi seos: 2006. aastal tuli Briti-Pakistani vihajutlustaja Anjem Choudary, Sharia4UK asutaja, Belgiasse, et asutada Sharia4Belgium. Ta kohtus Fouad Belkacemiga, kes oli alates 2004. aastast edendanud Belgia šariaadiseaduste ideed Boomi ja Antwerpeni noorte seas. Alates Antwerpenist hakkasid need noored aktiivselt tegutsema ka Vilvoordes, väikeses linnas Brüsseli-Molenbeeki lähedal. Paljude Molenbeeki Maroko perede pereliikmed elavad Vilvoordes. Nende lapsed kohtuvad aasta jooksul ja pühade ajal Põhja-Marokos Rifis. Samuti kohtuvad nad seal teiste noortega Hollandist, Belgiast ja Saksamaalt.

Central Rif on suure hašišitootmise tõttu organiseeritud kuritegevuse kontrolli all. Rifi keskosast algab oluline hašiši salakaubavedu läbi Hispaania, Prantsusmaa ja Belgia Hollandisse. Kas see on puhas juhus, et paljud džihadistid on enne usuvahetust narkodiilerid?

Üleminek Süüriast-Iraagist Euroopasse: 2012. aastal vabaks saades lahkus Bassam kõigepealt Molenbeeki ja hiljem Süüriasse. Molenbeekis tekkis tal lühikese aja jooksul uusi kontakte tulevaste džihaadi noortega, kes juba sotsiaalmeedia ja Interneti kaudu džihaadi maailma sisenesid: küberdžihadis.

2005. aastal avaldas Abu Musab al-Suri teose The Global Islamic Resistance Call. Tekst pandi internetti. Tema palve: džihadism peaks muutma oma metoodikat. Sellest peaks saama süsteem, mitte jääma organisatsiooniks. Näeme arenguid Belgia džihadismi struktuuris. Senine Prantsuse Alžeeria-Belgia side jätkub, nagu ka peamiselt Molenbeeki ja naaberpiirkondade kurjategijate värbamine. Küberdžihadism värbab teist tüüpi elanikkonda, noori mehi ja naisi, vandenõuteooriate ohvreid, kes usaldavad naiivselt Süüria-Iraagi kalifaadi.

Molenbeekis muutusid väga aktiivseks uued vihajutlustajad ja värbajad: Zerkani ja Rashid Benomari. Brüsseli juudi muuseumi tapja Mehdi Mennouche'iga (2014) kokku puutunud noormees Abdelhamid Abaaoud sai värvatud klastri osaks. Hiljem sai Abaaoudist üks Pariisi rünnakute organiseerijaid (2015).
2005. aastal nägi al-Suri Euroopat järgmiste aastate lahinguväljana. Sellest ajast peale valmistas džihadism oma rakke ja võrgustikke üle Euroopa. Nagu tõeline maffialaadne organisatsioon, on ka Islamiriik uurinud EL-i struktuuri nõrkusi ja jaganud EL-i lahinguvälja keelealadeks. Brüssel (ja Molenbeek) on Prantsusmaaga kokku lepitud. Hollandi keelt kõnelev Antwerpen on assimileerunud Hollandi ja Saksamaaga.

IS on analüüsinud ELi-siseseid häireid – näiteks politsei ja luure suhteid igas Euroopa riigis. Milline on Euroopa erinevate luureteenistuste suhe? Kuidas kohtud islamiäärmusluse juhtumeid hindavad?

2014. aasta suvel kuulutas Abu Bakr al-Baghdadi Süürias, et territoriaalne džihaad tuleks muuta ülemaailmseks džihaadiks. Võitlus ei tohiks enam piirduda Iraagi ja Süüriaga. Vägivaldset džihaadi tuleks stimuleerida, ka Euroopas.

Miks on IS-i terrori ja Belgia vahel nii tugev seos? Võttes arvesse ülaltoodud järeldusi, jõutakse järgmisele järeldusele: Belgia geopoliitiline asend, erinevad üksteist täiendavad džihaadi liinid, nii ladina kui ka anglosaksi omad, ja kuritegelik tee Rifi keskossa põhjas. Maroko ja lõpuks puuduvad kogemused Belgia institutsiooniliste süsteemide ja maffialaadsete struktuuridega ning ka Belgia demokraatia ja kooselukorralduse keerukus.

See on aga ka ELi väljakutse. EL-i juhtkond peaks olema väga teadlik, et pärast Londoni, Madridi, Pariisi ja Brüsseli rünnakuid võivad uuteks rünnatavateks kandidaatlinnadeks olla Berliin või Rooma või hoopis mõni muu Euroopa pealinn.