Miks India ei tohi NATO-le 'ei' öelda?

Pragmaatiline koostöö NATOga peab olema India uue Euroopa-orientatsiooni oluline osa, eriti keset kontinendi otsimist uue rolli leidmiseks Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.

NATO ei paku Indiale liikmelisust; ega Delhit ei huvita. Kõne all on võimaliku ühisosa uurimise küsimus. (C R Sasikumari illustratsioon)

Igale ettepanekule, et India peaks Põhja-Atlandi Lepingu Organisatsiooniga liituma, suhtutakse Delhis tavaliselt külma pilguga. India on viimastel aastatel oma välispoliitikas murdnud paljusid poliitilisi tabusid, kuid NATOga rääkimine ei kuulu nende hulka. Miks on regulaarsed konsultatsioonid NATOga, sõjajärgse USA ja Euroopa sõjalise liiduga, Delhis nii mõeldamatud?

Külma sõja ajal oli India keeldumise eelduseks tema mitteühinemine. Sellel argumendil oli vähe õigustust pärast külma sõja lõppu aastatel 1989–1991. Sellest ajast peale on NATO loonud partnerlussuhteid paljude neutraalsete ja mitteliitunud riikidega. NATO peab regulaarseid konsultatsioone nii Venemaa kui ka Hiinaga, hoolimata viimastel aastatel kogunenud pingetest.

India-NATO dialoog tähendaks lihtsalt regulaarset kontakti sõjalise liiduga, mille liikmed on enamus India väljakujunenud partnerid. Kui Delhi soovib innukalt kaasata tõrksa Venemaa aruteludesse Indo-Vaikse ookeani piirkonna üle, pole mõtet vältida seotust NATOga, mis praegu arutab rolli üle Aasia vetes.



Indial on kahe- ja minipoolsetes vormides sõjalised vahetused paljude NATO liikmetega, sealhulgas USA, Suurbritannia ja Prantsusmaaga. Miks on siis kollektiivne suhtlemine NATO-ga problemaatiline? Kui Delhi teeb Shanghai Koostööorganisatsiooni (SCO) rubriigi all sõjalisi õppusi kahe riigiga, kellega tal on tõsiseid julgeolekuprobleeme – Hiina ja Pakistaniga, siis miks peaks NATOga rääkimine tekitama tüli?

India tegelik probleem ei ole NATOs, vaid Delhi raskustes Euroopast strateegiliselt mõelda. Sellel pärssimisel on sügavad juured. Kolooniaajastul vaatlesid Calcutta ja Delhi Euroopat Briti pilguga. Pärast iseseisvumist kaldus Delhi Euroopat nägema läbi Venemaa objektiivi. Viimastel aastatel on Delhis alustatud iseseisva Euroopa raamistiku väljatöötamist, kuid selle tugevdamiseks on veel veidi aega minna. NATOga rääkimine peaks olema India Euroopa strateegia üks oluline osa.

Briti valitsemine Indias hõlmas pidevat võitlust konkureerivate Euroopa suurriikide vastu. Kõigepealt pidi see võitma portugallaste, hollandlaste ja prantslaste üle. Siis pidi ta pidevalt silma peal hoidma teiste Euroopa suurriikide plaanidel õõnestada Briti hegemooniat subkontinendil. Selles niinimetatud suures mängus – Prantsusmaa, Saksamaa ja Venemaa eri etappidel – kirjutati India asutuse DNA-sse Euroopa kahtlus. Pärast iseseisvumist toimunud suurel pöördumisel, mida ajendasid mitmed kaalutlused, mida me siinkohal ei pea käsitlema, hakkas Delhi külma sõja ajal toetuma Nõukogude Liidule oma julgeoleku tagamisel, keset India üha suurenevat poliitilist lõhet läänega.

Kindlasti on viimase kolme sajandi jooksul olnud tasakaalustavaid suundumusi. Kui Ida-India Kompanii laiendas oma haaret, otsisid paljud vürstid teiste eurooplaste (kaotatud) lahingutes koostööd, et säilitada oma suveräänsust brittide ees.

Kui natsionalistlikud jõud 20. sajandi koidikul võimust said, otsisid nad liite Euroopa suurriikidega, et kukutada Briti impeerium. Wilhelmine Saksamaa aitas 1915. aastal luua Kabulis India esimese ajutise valitsuse, mida juhtisid Raja Mahendra Pratap Singh ja Maulana Barkatullah. Vastloodud Nõukogude Liidust sai India revolutsionääridele atraktiivne partner Briti Raji kukutamisel. Teises maailmasõjas otsis Subhas Bose Saksamaalt toetust, et Suurbritannia Indiast välja tõrjuda.

Kui külm sõda ümbritses maailma, muutus Delhis Euroopa nüansseerimine raskemaks. India hakkas Lääne-Euroopat nägema USA laiendusena ja Ida-Euroopat Nõukogude satelliitide kogumina. Euroopa paljud sisemised vastuolud ei kadunud külma sõjaga; kuid Delhi jäik ideoloogiline maailma ida-lääne ja põhja-lõuna telgede raamistik jättis vähe ruumi loominguliseks suhtlemiseks Euroopaga.

Berliini müüri langemine ja Nõukogude Liidu lagunemine nõudsid Euroopale uut lähenemist. Kuid Delhi ei suutnud pühendada sellist strateegilist tähelepanu, mida Euroopa nõudis. Delhi ja Brüsseli vahelise koostöö bürokratiseeritus ja kõrgetasemelise poliitilise huvi puudumine ei võimaldanud Indial uuesti tärkavat Euroopat täielikult ära kasutada.

Peaminister Narendra Modi on kindlasti püüdnud selle pikaajalise poliitilise hooletuse lõpetada. Näiteks on 2018. aastast süvenev merendusalane partnerlus Prantsusmaaga. Prantsuse-Saksa mitmepoolsuse liiduga liitumine 2019. aastal on teine. Modi esimene tippkohtumine Põhjamaadega 2018. aastal oli tõdemus, et Euroopa ei ole monoliit, vaid alampiirkondade kontinent. Nii oli ka kihlus Kesk-Euroopa Visegradi Nelikuga.

Delhi näib olevat sel aastal valmis uueks jõuliseks tõukeks Euroopasse. Pragmaatiline koostöö NATOga peab olema India uue Euroopa-orientatsiooni oluline osa, eriti keset kontinendi otsimist uue rolli leidmiseks Indo-Vaikse ookeani piirkonnas.

Kuigi NATO on muljetavaldav sõjaline liit, ei ole see kümne jala pikkune. See on lõhestatud sõjalise koormuse jagamise ja õige tasakaalu leidmise vahel NATO ja ELi iseseisva sõjalise rolli poole püüdlemise vahel. NATO liikmed ei nõustu Venemaa, Lähis-Ida ja Hiinaga. Vahepeal on teravnenud konfliktid NATO liikmesriikide – näiteks Kreeka ja Türgi – vahel. NATO hiljutised seiklused Euroopast väljas – Afganistanis, Iraagis ja Liibüas pole aukartust äratanud.

NATO ei paku Indiale liikmelisust; ega Delhit ei huvita. Kõne all on võimaliku ühisosa uurimise küsimus. Et mängida Indo-Vaikse ookeani piirkonnas mis tahes rolli, vajavad Euroopa ja NATO partnereid nagu India, Austraalia ja Jaapan. Delhi omakorda teab, et ükski jõud ei suuda Indo-Vaikse ookeani piirkonnas stabiilsust ja turvalisust toota. India entusiasm Quadi vastu tunnistab vajadust luua koalitsioone.

Pidev dialoog India ja NATO vahel võib hõlbustada tootlikku vahetust paljudes valdkondades, sealhulgas terrorism, muutuv geopoliitika; sõjalise konflikti arenev olemus, tärkavate sõjatehnoloogiate roll ja uued sõjalised doktriinid. Laiemas plaanis peaks institutsionaliseeritud koostöö NATOga muutma Delhi jaoks lihtsamaks oma 30 liikmesriigi sõjaväeasutustega tegelemise. Kahepoolses plaanis on igal liikmel India riiklike võimete tugevdamiseks palju pakkuda.

Kas Venemaa oleks nördinud India seotusest NATOga? Venemaa ei ole varjanud oma allergiat Quadi ja Delhi ja Washingtoni vahel. NATO lisamine sellesse segusse ei muuda tõenäoliselt suurt midagi. Delhi ei saa omakorda rahul olla Moskva ja Pekingi vaheliste sidemete süvenemisega. Küpsed riigid teavad India ja Venemaa, et nad peavad isoleerima oma kahepoolsed suhted suuremate struktuurisuundumuste eest, mis täna maailma tabavad.

Samal ajal on nii Venemaal kui Hiinal intensiivne kahepoolne side Euroopaga. Isegi kui vaenutegevus Moskva ja Brüsseli vahel on süvenenud, nõuavad mitmed eurooplased dialoogi Venemaaga. Lõppude lõpuks ei saa Euroopa Venemaad oma geograafiast eemale soovida. Samal ajal on Hiina juba ammu mõistnud Euroopa silmapaistvust ja investeerinud selle kasvatamisse tohutult. Delhi jätkuv vastumeelsus kaasata sellist suurt Euroopa institutsiooni nagu NATO on jahmatav strateegilise enesesalgamise juhtum.

See veerg ilmus esmakordselt trükiväljaandes 6. aprillil 2021 pealkirjaga 'Miks peab Delhi NATOga rääkima'. Kirjanik on Singapuri riikliku ülikooli Lõuna-Aasia uuringute instituudi direktor ja The Indian Expressi rahvusvaheliste suhete kaastoimetaja.