Miks on Covidi-järgsel ajal vaja tugevat inimkaubandusevastast seadust?

2021. aasta inimkaubanduse seaduse eelnõu on heade kavatsustega, kuid seda tuleb veelgi tugevdada. Odishal on õppetunde pakkuda

Inimkaubandus asetab haavatavad inimesed äärmiselt ekspluateerivasse olukorda, võttes ohvritelt vabaduse ja valikuvabaduse | Representatiivne pilt/Allikas: Unsplash

Kirjutas Amar Patnaik

Alates eelmise aasta algusest on inimkond olnud piiramisrõngas. Kui globaalselt on mitmetes riikides olnud omajagu taastumisi ja ägenemisi, on Covid-19 pandeemia, eriti teine ​​laine, pannud India märkimisväärse pinge alla. Pandeemia paljastas ja süvendas India ühiskonna süsteemset ja sügavalt juurdunud sotsiaal-majanduslikku ebavõrdsust, suurendades seeläbi mitmekordselt haavatavust ja marginaalsust. Majandustegevuse katkemine sektorite lõikes, tööpuuduse tohutu kasv ja elatusallikad on pannud suure India elanikkonna meeleheitlikesse olukordadesse.

Azim Premji ülikooli uuring hindab, et pärast pandeemiat on ligi 230 miljonit indiaanlast langenud allapoole vaesuspiiri. Sellise meeleheite käes vaevlev haavatav elanikkond on ideaalne retsept ärakasutamiseks. Üks selline ärakasutamise vorm, mille suhtes peame olema valvsad, on inimkaubandus. Naiste ja laste arengu ministeeriumisse tehti 2020. aasta märtsist augustini 27 miljonit hädakõnet. 2020. aasta aprillist 2021. aasta juunini päästeti inimkaubitsejate käest üle 9000 lapse.

Inimkaubandus asetab haavatavad inimesed äärmiselt ekspluateerivasse olukorda, võttes ohvritelt vabaduse ja valikuvabaduse. Pealegi on see väga tulus organiseeritud kuritegevus, mis ulatub miljardi dollarini. Isegi tänapäeval puudub Indias kõikehõlmav inimkaubanduse seadus, kuigi on palju seadusi, mis käsitlevad inimkaubanduse erinevaid vorme. Sellises kontekstis on 2021. aasta inimkaubanduse (ennetamine, hooldus ja rehabilitatsioon) seaduseelnõu nii vajalik kui ka asjakohane. Praegune eelnõu kujutab endast olulist kõrvalekallet 2018. aasta inimkaubanduse seaduse eelnõust, mis ei võtnud arvesse inimkaubanduse ohvrite rasket olukorda. 2018. aasta eelnõud kritiseeriti ja see ei läinud parlamendis läbi.

Seevastu uus eelnõu on ohvrikeskne ja seab esikohale inimkaubanduse ohvrite väärikuse, hoolduse ja rehabilitatsiooni. Võrreldes 2018. aasta inimkaubanduse seaduse eelnõuga on selles eelnõus mitmeid teretulnud täiendusi ja muudatusi. Nende hulka kuuluvad: a) ärakasutamise, seksuaalse ärakasutamise ja rehabilitatsiooni mõisted; b) riiklike, osariigi ja piirkondlike inimkaubanduse vastaste komiteede määratletud kohustused; c) meetmed ohvrite väärikuse, hoolduse, rehabilitatsiooni ja taasintegreerimise tagamiseks; d) ajutiste meetmete kohaldamine ja rehabilitatsioon, mis ei sõltu süüdistuse esitamisest; e) tasuta õigusabi ja toetus ohvritele hüvitise taotlemisel; f) FIR-i esitamise kohustuse panemine uurimisametnikule ja; g) kurjategijate karmim karistus. See tagab selguse prokuratuuri uurimisasutustele ja kohtutele seaduste tõlgendamisel.

Kuigi seaduseelnõus määratletakse rehabilitatsioon ja pannakse rõhku selle tagamisele ellujäänutele, ei täpsustata spetsiaalset rehabilitatsioonifondi. Abiks, rehabilitatsiooniks, ohvrite hüvitamiseks ning riigivaheliste ja -siseste uurimiste jaoks tuleb säilitada sihtotstarbeline fond. Ilma nende eraldatud vahenditeta ei suuda institutsioonid oma kohustusi õigeaegselt ja tõhusalt täita.

Pealegi piirdub rehabilitatsioon turvakodudega, kus ei ole reintegratsiooni ega kogukonnapõhist rehabilitatsiooni. Kogukonnapõhine rehabilitatsioon, mudel, mis pakub tervishoiuteenuseid, õigusabi, juurdepääsu hoolekandesüsteemidele ja sissetulekuvõimalusi, on ülioluline, et tagada ohvrite taasintegreerimine oma kogukonda ja perekonda. Kui ohvritele ei osutata majanduslikku tuge, on inimkaubanduse taaskasutamise oht suur. Tööalase koolituse ja oskuste arendamise kaasamine rehabilitatsiooniprotsessi annab ohvritele rahalise sõltumatuse ning annab neile vabaduse ja valikuvõimaluse. See on eriti oluline pandeemia ja pandeemia järgses kontekstis.

Lisaks peab seaduseelnõu andma ellujääjatele suurema võimaluse valida varjupaigas viibimise kestust. See on vajalik selleks, et anda neile vabadus institutsioonist lahkuda, kui toimub ärakasutamine ja kuritarvitamine, millest tavaliselt teatatakse. Sama oluline on kontrolli ja tasakaalu olemasolu tagamaks, et varjupaigad on ellujäänutele turvalised kohad.

Inimkaubandusevastased üksused (AHTU) on praeguses inimkaubandusvastases ökosüsteemis keskne institutsioon. Nad on vastutanud inimkaubandusjuhtumite õigeaegse uurimise ning ohvrite hoolitsuse ja väärikuse tagamise eest. Eelnõus aga ei mainita AHTUsid välja arvatud üks kord, mistõttu ei ole võimalik selgitada nende rolli ega tugevdada nende toimimist. Kuigi erinevad osariigid on loonud AHTUsid, ei ole meil kogu riigis midagi ühtset, mis muudaks inimkaubanduse juhtumite uurimise kohustuslikuks. Seetõttu on hädavajalik seadus, mis sätestaks protseduurid ja selgitaks, mida milline organ üle võtab. Selle vastutuse ja vastutuse määramine ühele asutusele, mis vastutab üksnes inimkaubanduse eest, tagab kiire uurimise ja abi ellujäänutele.

Odisha valitsus on teinud järeleandmatut tööd selle probleemi lahendamiseks erinevate meetmete abil, sealhulgas 9 miljoni Rs eraldamine AHTUde tugevdamiseks, tõhusa osakondadevahelise koordineerimise nimel töötamine, erinevate tugisüsteemide loomine naistele ja tüdrukutele haavatavuse vastu võitlemiseks, abitelefonide loomine. teiste hulgas. See AHTU-de tugevdamise mudel on olnud Odishas edukas ja seda tuleks selle seaduse kaudu laiendada ka teistele osariikidele.

Kirjanik on Rajya Sabha parlamendiliige